//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Eerik-Niiles Kross: Põhiseaduslik kriis

Eesti põhiseadus seab riigikogu liikmele teatud kohustusi. Üks nendest kohustustest on valida riigile uus president. See on valimiste esimeses etapis riigikogu liikmete ainupädevuses.

Presidendi valimine seisab põhiseaduses riigikogu ülesannete nimistus näiteks valitsuse moodustamiseks volituste andmisest või välislepingute ratifitseerimisest eespool. Õigus ja kohus valida president on üks põhimandaate, mida rahvas on igale tema poolt valitud riigikogu liikmele andnud. Seda kohust tuleb täita.

Nüüd on selgunud, et Keskerakonda ja Rahvaliitu kuuluvad riigikogu liikmed on otsustanud oma parteijuhtide korraldusel sellele kohustusele sülitada. Kahe erakonna liikmed ei suvatsenud eile toimunud presidendivalimistel isegi hääletamissedeleid välja võtta. Keskerakondlane Ain Seppik teatas, et kahe erakonna koostööleping ei võimaldavat nende erakonna liikmetel riigikogus ülesseatavate kandidaatide poolt hääletada ning seetõttu “ei näe ta erilist põhjust” hääletusel osaleda. Kui Seppik vajab põhiseadusega talle pandud kohustuste täitmiseks veel mingeid lisapõhjusi, tekib küsimus tema ja tema erakonna suhtumisest Eesti põhiseaduslikku korda. Kas tõesti on kahe erakonna vaheline üsna naeruväärse sisuga koostööleping Keskerakonna ja Rahvaliidu juhtide arvates kohustavam ja kaalukam kui Eesti põhiseadus?

Rahvaliitlane Jaak Allik ütles Postimehes, et tema ei kavatse riigikogu valimisvoorus osaleda, kuna on “ainult üks kandidaat”, mis olevat ajas 20 aastat tagasi minek. Meenutaksin Allikule, et põhiseadus annab viiendikule riigikogu liikmetest õiguse esitada presidendikandidaat. Keskerakond ja Rahvaliit on riigikogus piisavalt esindatud, et oma kandidaat koos üles seada.

Alandav poliitikuile endile

Tegelikult peaks ju igale inimesele, kes on viimased 15 aastat Eesti poliitikat jälginud, selge olema, et Rahvaliit ja Keskerakond sülitavad oma kohustuse täitmisele muul põhjusel. Nad kardavad, et mõni nende liige võib hääletada erinevalt sellest, mida parteijuht ütleb. Täpselt taolise diktaadi vältimiseks on põhiseaduses paragrahv  62, mis ütleb, et riigikogu liige ei ole oma hääle andmisel mandaadiga seotud. Ometi on nüüd tervelt 33 riigikogu liiget oma sõltumatuse kaotanud.

Jaak Allik väljendus selles asjas isegi küünilisemalt: “Kas me peame osalema (riigikogus presidendi valimisel – E-N. K.) selleks, et kolm häält meie hulgast oleksid ostetavad?” Kas härrad Savisaar ja Reiljan kardavad, et nende liikmeid on võimalik ära osta? Kas pisike hirm oma liikmete iseseisva mõtlemise ees paneb need mehed eirama Eesti põhiseadust? Kui nii, siis mida teevad nad põhjendatud hirmude puhul?

Riigikogu liikmed ei ole ostetavad. Aga selline, lausa avalikult välja öeldud kahtlustus peaks olema igale riigikogu liikmele solvav.

Parteijuhid võivad väita, et neile sobiv kandidaat tuuakse mängu alles järgmises voorus. Aga riigikogu liikme põhiseaduslik kohus on sellest hoolimata avaldada arvamust legaalse kandidaadi või kandidaatide suhtes. Kui ei meeldi, tuleb hääletada vastu.

Loodan, et iga riigikogu liige täidab vähemasti täna talle rahva poolt antud kohustust. Vastasel korral peab rahvas järgmistel valimistel arvestama, millised poliitikud võivad pisikeste poliitiliste manipulatsioonide huvides kõrvale lükata demokraatliku parlamentarismi põhimõtted. Soovitan kõigil mõelda, kas riigikogu liige, kes tõsise põhjuseta jääb kõrvale ühe oma peamise põhiseadusliku kohustuse täitmisest, ei riku ametisse astudes vannet: “Ma tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.”

Eesti Päevaleht 29.08.2006

Discussion

No comments yet.

Post a Comment