//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Eerik-Niiles Kross: 2000 või 20 aastat hiljem?

Eerik-Niiles Kross kirjutab salapärasest jõust, mida tähistatud hauad elavatele anda saavad ja mis lõpuks isegi nõukogude võimu kukutab.

Avernide pealik Vercingetorix, kellest Jaan Kaplinski on kirjutanud võimsa luuletuse, olevat öelnud Julius Caesarile: “Maa, kus elame, saad meilt võtta; maad, kus sureme, ei saa.”

20 aasta eest jõululaupäeval, kui suur osa Eesti koolide õpetajaist oli koduse verivorsti söömise asemel sunnitud kirikute uste taga passima ja teesklema keeluvastaselt jumalateenistusele kippuvate õpilaste püüdmist, toimus Tartu Raadi kalmistul üks traditsiooniline tseremoonia, kus Vercingetorixi sõnad said tõeks.

Hirm mälu ees. Nagu oli juhtunud igal aastal juba mõnda aega, kogunes seegi kord suur hulk tudengeid Julius Kuperjanovi hauale. Tartu ülikooli ärksamates teaduskondades oli komme, et just sel päeval pannakse Kuperjanovile küünlad.

Iseenesest oli seesugune päeva ja isiku kombinatsioon kummaline, sest jõule ja Kuperjanovit palju ju ei ühenda. Ent Brežnevi-aegses Tartus oli neil kahel nähtusel siiski üks oluline ühisomadus. Nõukogude võim kartis mõlema meelespidamist.

Jõulude keelustamine oli tolleks ajaks norm ja parteilisem osa ülikooli juhtkonnast tegi pingutusi, et takistada üliõpilaste jõuluks kojupääsu. Selleks määrati tavaliselt jõulu esimesele pühale eksam või arvestus. Oli ka neid, kes oma aines niisugust asja ei lubanud, aga kahjuks ka piisavalt palju neid, kes seda hea meelega juhtuda lasid.

Tulemuseks oli ülikoolitäis tigedaid üliõpilasi, kes lisaks kirikus käimisele hakkasid protestima ka nõukogude ideoloogia silmis veelgi ohtlikumal moel. Ainus eestiaegne mälestusmärk, mis Tartus mingil määral alles oli, oligi Kuperjanovi haud. Vabadussõja mälestussambad olid hävitatud, Gustav Adolfi kuju kohale viidi kevaditi lilli, aga see oli ikkagi ainult koht. Kuperjanovi suur hauamonument oli küll tekstita, aga ikkagi enam-vähem tervelt olemas.

Kuperjanovist ei teatud tegelikult suurt midagi. Teati, et ta langes Vabadussõjas, Eesti sõjas Punase Venemaaga ja et ta oli kangelane. Vabadussõda ei olnud ju ametliku väite kohaselt kunagi toimunud, punavõimul oli peaaegu õnnestunud see inimeste mälust kustutada. Aga Kuperjanov oli olnud elav inimene ja ta oli selle maa eest surnud. Tol ajal elas veel kümneid Vabadusristi kavalere. Nad olid vangis istunud ja vajadusel saanuks neid sinna uuesti panna. Vercingetorixil oli õigus, just Kuperjanovilt ei saanud Eestit ja Eestilt Kuperjanovit ära võtta.

Vaevalt, et tol jõululaupäeval Vercingetorixile mõeldi. Aga see sadakond, kes ikkagi käis ja Kuperjanovile oma küünla pani, näitas veel kord, et tema surm ei onud asjatu. Ükskõik, mis hilisemad sõjaajaloolased Paju mõisa ründamise rumalusest on kirjutanud. Kuperjanov oli selleks ajaks juba surematu.

Kord majja! 20 aasta eest juhtus Tartus aga midagi, mida varem ei olnud sellisel viisil juhtunud. Valitsev võim otsustas, et kui nad Kuperjanovi vastu ei saa, siis tudengite vastu ehk ikka. Võib-olla olid neid ärritanud suured rõõmupidustused ühiselamutes BreÏnevi surma puhul kuus nädalat varem. Võib-olla tajusid nad Eestis sümpaatiat Poola Solidaarsuse vastu. Igatahes otsustati kord majja lüüa.

Julgeolekust pärit erariides kunstiteadlased toppisid Raadil neli hoolega valitud küünlapanejat operatiivbussi ja nendega otsustati teistele õpetuseks arved õiendada. Mõnele pakuti küll sõbralikult võimalust koputajaks hakkamise hinnaga ülikooli jääda, aga põhiline eesmärk oli vist siiski avalik hukkamine. Vanemuise tänavalt teatati, et neli üliõpilast olgu ülikoolist läinud. Need neli eksmatrikuleeris ülikooli juhtkond püüdliku hoolega “ebaüliõpilasliku käitumise eest”. Rektor Koop ähvardas seda teha kõigiga, kes ei mõista kommunistliku ühiskonna pöördumatut võitu Eestis. Puhtformaalselt oleks ülikool saanud ehk mitte sõna kuulata, aga seda ei üritatudki.

Nõukogude võim kartis surnuid, ajalugu ja sümboleid. Neljast eksmatist, mis pidi Tartu üliõpilaskonna kuulekusele sundima, sai tegelikult uue hoiaku algus. Kõik neli solgutati sõjaväes või sundtöökohas mõne aasta jooksul põhjalikult läbi, aga kõik tulid ülikooli tagasi. Ja mis põhiline, keegi neist ei tunnistanud ennast lööduks.
Paljudele sai 1982. aasta sügis pöördepunktiks. Nähti, et kuigi Kuperjanovi haual käimise eest võib ülikoolist välja lennata, vangi selle eest ei panda. Äraspidisel moel näitasid need eksmatid võimu nõrkust ja hirmu sümboolse tegutsemise ees. Ametlik suhtumine toimunusse oli täpselt nagu Stalini-aegsetes propagandatekstides: “Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda”. Oli vastik, aga ajas naerma ka. Paljude jaoks algas kahekümne aasta eest uus ajastu. Need neli eksmatti olid kehtiva võimu kaotuse algus.

Surm hingel. 1982. aasta sügis nõudis siiski ühe ohvri. Mart Sarapuul lõid nõukogude armees välja südamehädad, mida talutud pinge oli võimendanud. Ta suri iseseisvust nägemata. Tema surma ei saa keegi võtta tollaste asjameeste hingelt, nagu ei saa ka keegi võtta Mardilt Eestit. Vercingetorixil oli ka siin õigus ja Sarapuu on viimane Eesti eest surnud kuperjanovlane.

On kummaline, et Eesti eest langenute haudadel pole praeguses vabaduses seesugune sümboolne tähendus, mis neile tegelikult peaks kuuluma. Muidugi, nõukogude võim oli teisel korral juba märksa põhjalikum. Kui Vabadussõjas langenute hauad jäid mõnikord ikkagi puutumata, siis 1944. aasta kaitselahingutes ja metsas langenute hauad hävitati süstemaatiliselt. Tajuti, et neist võivad saada vastupanu jõuallikad.

Näiteks 1946. aasta augustis andis NSV Liidu siseministeeriumi kindralleitnant Leontjev ringkirja, kus käskis langenud metsavennad matta “sellistesse kohtadesse, mida bandiidid ei tohi avastada”. Sel moel loodeti Vercingetorixi needusest pääseda, loodeti ikkagi võtta neilt maa, mille eest nad surid. Nüüd me teame, et see ei läinud korda. Ainult elavatega kipub veidral moel juhtuma, et nad oma maad ja langenuid unustavad.

Kuperjanov suri noorelt, aga sai surematuks. Nii juhtus ka Mart Sarapuuga. Loodetavasti viiakse sel jõululaupäeval küünlad mõlemale.

Eesti Päevaleht, 20.12.2002.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment