//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Eerik-Niiles Kross: Häire akadeemiale

Eerik-Niiles Kross selgitab, miks omariiklust ja demokraatiat kaitsvatest organisatsioonidest ei saa kunagi vandenõulasi-riigikukutajaid.

Kui rahvusväeosadeks organiseeruvad Eesti sõjaväelased küsisid 1917. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsilt luba sini-must-valget lippu Eesti sõjaväe lipuna kasutada, oli Eesti “avalikkuse” arvates EÜS-i näol tegemist rahvusliku vaimu aatekantsiga. Kui EÜS-i värvid kevadel 1988 uuesti EÜS-i majale tõmmati, oli sini-must-valge EÜS-itagi rahvuslipp. EÜS-i ega teisi akadeemilisi organisatsioone ei olnud siis veel taastatud.

Eesti ühiskonnas mängisid akadeemilised organisatsioonid enne Teist maailmasõda küllalt olulist rolli. Tunduvalt olulisemat kui praegu, kuigi kui lugeda viimaste aastate ajalehti võib tunduda vastupidi. 1919-1940 domineeris umbes 40 eesti korporatsiooni ja seltsi ülikoolis ja nende vilistlaskogud veidi varjatumalt Eesti avalikus elus.

Karjääritegemine vanema kaasvilistlase abil ei olnud eriline haruldus, pigem paratamatus. Olukorras, kus enamik juriste, arste, riigiametnikke, kirikuõpetajaid ja kõrgemaid sõjaväelasi olid Eesti ainukese ülikooli juures tegutsevate korporatsioonide või seltside vilistlased, ja haritlasi oli liiga palju, muud võimalust suurt ei olnudki.

Mõned on väitnud, et eluvaldkonnad olid akadeemiliste organisatsioonide vahel lausa ära jagatud. EÜS, Veljesto, Liivika ja Raimla domineerisid õppejõudude hulgas, EÜS oli tugev kirikuõpetajate seas, rotalused valitsesid põllumajandusorganisatsioone ja vironused panku. Ugalasse kuulusid kõrgemad politseiametnikud. Kaitseväe kõrgemas ešelonis oli palju Sakala mehi.

Üks oluline erinevus. Teise ilmasõja eelse ja praeguse Eesti ühiskonna oluline erinevus on, et esimese tekke ajal olid olulisemad üliõpilasorganisatsioonid aastaid tegutsenud, taastekke ajal aga alles taastumisjärgus. Peaaegu eranditult kõik Eesti ühiskonna liidrid 1920-40 kuulusid ühte või teise akadeemilisse organisatsiooni. See näitas ühest küljest akadeemia võimusust ja seletab mitmeid kultuurilisi ja poliitilisi nähtusi. Kasvõi asjaolu, et Hans Kruusi “Eesti ajalugu” kirjutati põhiliselt EÜS-i ja Veljesto meeste, Libe “Eesti rahva ajalugu” Sakala poolt. Kuid samas seisnes selles ka akadeemiliste organisatsioonide nõrkus. Kui kõigi üliõpilasorganisatsioonide põhimõtted sisaldavad rahvuslikkust, aumehelikkust ja Eesti huvide kaitsmist, siis ometi ei suutnud Eesti juhtide kuulumine neid põhimõtteid austavaisse ühendustesse 1939-1940 Eestit päästa.

Akadeemia tegi küll katseid Eesti kurssi muuta. Näiteks üritas EÜS 1937 korrale kutsuda oma vilistlast peaminister Eenpalu, kuna leiti, et tänagi jutuks tulev vaikiva ajastu poliitika on vastuolus Seltsi põhimõtetega.

Eenpalu pidas küll vajalikuks tulla Tartusse oma tegevust selgitama, kuid pääses väljaheitmisest vabandamisega. Poliitika jäi samaks. Kui Eesti üliõpilasorganisatsioonide enamus leidis 1940, et N Liidu okupatsioonile tuleb vastu hakata, ei suutnud see hoiak ometi mõjutada Tallinna poliitikat.

Nagu öeldud, on Eesti ühiskond täna üliõpilasorganisatsioonide prismas erinev. Eesti elu liidrid kas kuuluvad või ei kuulu neisse. Mittekuuluvad ehk metsikud on visalt üritanud akadeemiasse kuulujaid kujutada vandenõulaste ja salasobitajatena. Korporatsioonide nimekirju avaldati mõnes lehes samas skandaalisoustis kui KGB agentide omi. Nii teadmatus kui kadedus on aidanud hoiaku levikule kaasa. Nii on täna võimalik midagi, mis sõjaeelses Eestis polnuks võimalik isegi kõige vihasemate poliitiliste vastaste vahel. Kasvõi näiteks Peeter Kreitzbergi väide presidendikampaania ajal, et “Eesti põhiline oht on vennaskonnad, kes esitlevad end riigina, ja et praegu on selleks EÜS”. Väide pidas ilmselt silmas Peeter Tulviste kandidatuuri, kuid on ju sisult harimatu ja labane. Kui Eesti ühiskonda ähvardav põhiline oht on tõesti EÜS, mis võiks siis Eesti sellest ohust päästa? Võimatu on võimalikuks saanud, Eesti riikluse ja rahvuslikkuse oma põhimõtteks teinud ühendusi peetakse Eestile ohuks.

Põhimõtted samad. Akadeemiliste organisatsioonide põhimõtted on täna samad, mis enne sõda. Eesti akadeemia on alati pooldanud demokraatiat ja riiklikku iseseisvust. Täna räägitakse jälle vaikiva ajastu võimalusest. Ent täna on akadeemia hoopis teises positsioonis, kuigi suur osa poliitikutest sinna ei kuulu. Ja seetõttu on akadeemia positsioon tugevam. Sest need, kelle poolt kardetakse vaikivat ajastut, ei tea akadeemiast midagi või peavad seda ohuks Eestile. Mitte asjata ei võtnud taastatud EÜS printsiibiks, et endised EKP liikmed ei saa Seltsi kuluda. Ideoloogilised piirjooned ei jookse enam akadeemia sees, vaid langevad märksa enam akadeemia piirjoontega kokku. Akadeemial peaks seetõttu olema hoopis lihtsam toetada demokraatia ja vaba ühiskonna püsimist.

Eesti ajakirjandus on hurjutanud akadeemilisi organisatsioone korporatiivsuse ja salavendluse eest. Teataval määral õigustatult, sest kuuluvus akadeemilisse organisatsiooni on harituma rahva silmis teatav kvaliteedi garantii ja võib töölevõtmiste või edutamiste puhul nii mõnigi kord rolli mängida. Kuid näha akadeemias salajast riigi juhtimise ambitsiooni on naeruväärne. See meenutab kuulsat ajaloomuuseumi protsessi 1945, kui Veljesto vilistlast Helmut Tarandit süüdistati relvastatud ülestõusu planeerimises muuseumi relvakollektsiooni abil ja Inglise allveelaevade kutsumises Harku järve.

Akadeemilised organisatsioonid on rõhutanud, et nad ei ole poliitilised. Kõikide Eesti erakondade ja ideoloogiate maailmavaade on sallitud. On üks erand. Akadeemia ei luba enda seas Eesti iseseisvust kahjustavaid ideoloogiaid ja on tundlik demokraatia hoidmise küsimuses. Võib-olla on akadeemial aeg tuletada meelde 1930-ndate lõpu meetodid vaikiva ajastu vastases tegevuses, et olla seekord edukamad. Seda enam, et metsikuid aukohtusse ei kutsuta.

Eesti Päevaleht,07.11.2002

Discussion

No comments yet.

Post a Comment