//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Eerik-Niiles Kross: Eesti ongi vastutuulelaev

Eerik-Niiles Kross leiab, et Eesti osavõtt Teisest maailmasõjast, vähemalt alates 1944. aasta veebruarist Saksamaa liitlasena tuleks mitte maha vaikida, vaid ometi kord üles tunnistada.

Sõber Andrei Hvostov teatas eelmisel reedel Eesti Päevalehes oma alistumisest Euroopa “avalik-õiguslikule ruumile”. Kui Euroopa leiab, et midagi ei kõlba siis pidavat me vaikselt võtma ja edasi teenima. Mitte “ära panema” ja lapsikult skandaalitsema.

Näiteks: kuigi Hvostov ja üldse mõtlemisvõimeline osa eestlastest teab, et Sinimägedes sõdisime me Eesti vabaduse, mitte Hitleri suure asja eest, ei tohtivat sellest Euroopa “avalik-õiguslikus ruumis” rääkida. Kuigi eesti keeles ei ole sõnal neeger halvustavat tähendust, ei tohi seda Euroopas tarvitada. Kuigi ühest soost isikute ametlik abiellumine võib teile isiklikult tunduda veider, ei tohi sellesse avalikult nii suhtuda.

Valed etteheited. Ma ei taha öelda, et Hvostovi heidaks SS-lase kuju püstitamise eest püstitajatele ette valesid asju. Vastupidi. Kuju püstitamine sellises vormis ja sellise tekstiga oli tõesti lapsik, rumal ja ka sisuliselt vale. Sest Eesti osa Teises maailmasõjas ei peegeldu mundrites. Eesti sõdurid sõdisid väga mitmesugustes mundrites. Üks neist oli relva-SS-i munder. Eesti eest sõditi ka Soome, Wehrmachti, omakaitse ja kaitseliidu mundris.

Õiguslikult olid kõik need eestlased koos Eesti Vabariigiga hädaseisundis. Eesti oli Saksamaa poolt okupeeritud. Ent 1944. aasta mobilisatsioon toimus seadusliku peaministri üleskutsel ja Eesti kultuurieliidi ja kiriku tugeval toetusel. See oli seaduslik Eesti Vabariigi mobilisatsioon niipalju kui seda saksa okupatsiooni tingimustes oli võimalik seaduslikult läbi viia. Punaarmee sissetungi ärahoidmine oli juriidiliselt edasikestvale Eesti Vabariigile elu ja surma küsimus.

Ent mundrit ei suutnud Eesti Vabariik meestele anda, nad olid sunnitud vastu võtma SS-i mundri. Kui nad tahtsid valida Eesti kaitsmise, ei saanud enam hakata mundrit valima. Sellepärast ei puutu munder asjasse. Kui visuaalset sümbolit on vaja, siis sümboliseerib Eesti kaitsmist Teises maailmasõjas ehk kõige paremini mõõgaga käsi, Vabadusristi südamik, mida mehed lõkmetel kandsid ja mille tähendust kõik mõistsid.

Eesti osavõtt Teisest maailmasõjast, vähemalt alates 1944. aasta veebruarist Saksamaa liitlasena tuleks ometi kord üles tunnistada. See oli meie paratamatu valik. Ja see on absoluutselt enesestmõistetav. Niipalju kui Eesti riigi seaduslikke institutsioone põranda all olemas oli, otsustasid need toetada relvaga astumist N Liidu vastu. Selles Eesti – N Liidu sõjas, mis kestis septembri lõpuni 1944 ja lõppes Eesti kaotusega, sõdisime me objektiivselt Saksamaa liitlasena.

Sõjakuulutus N Liidule. 7. veebruaril 1944 ütles peaminister presidendi kohustes pöördumises Eesti rahva poole: ”Minu arvamuse järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu. Eesti ja Saksa vahekorrad võivad leida korraldamist edaspidi. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud. Ei ole siis eestlastel enam võimalik end mobiliseerida ega oma elu korraldada.” See on sisuliselt Eesti Vabariigi sõjakuulutus N Liidule. Uluots ütles samas pöördumises ka, et “rohkel arvul kogenud ja võimalikult hästi relvastatud, oma maa piire ja rahvast ning tema eluaset kaitsvatel eesti sõjalistel jõududel on hoopis suurem tähendus, kui seda siin avaldada saaksin või jõuaksin”.

Kahjuks ei ole seda tähendust vähemasti ametlikus Eestis tänapäevani saadud või tahetud selgesõnaliselt avaldada. See tähendus on aga järgmine: Eesti sõdis Teises maailmasõjas N Liiduga ja kaotas. Kaotuse tulemusel okupeeris N Liit Eesti teistkordselt ja Eesti vabanemine lükkus 50 aastat edasi. Ent meie võitlus jättis teadmise, et ka ülekaalukat vastast on võimalik võita.

Seda tuleb enesestmõistetavuse ja ilma igasugu kokutamiseta öelda. Praegu aga vabandame me igal võimalusel, et vaadake Eesti mehed sõdisid kahjuks Saksa armees, et sellest olevat raske aru saada jne. Meil ei ole siin midagi rohkem seletada. Eesti otsus oli sõdida N Liidu vastu, sest tahtsime ellu jääda. See peaks olema üsna arusaadav. Kas kellelgi on raske aru saada, et Soome mehed sõdisid Saksamaa liitlastena N Liidu vastu?

Saksamaa ei tunnustanud Eestisse tungimise järel Eesti Vabariiki ja okupeeris meid sarnaselt N Liiduga. Eesti vastupanul Saksa okupatsioonile on aga see eripära muude Euroopa vastupanuliikumistega võrreldes, et otsustati mitte kahjustada Saksamaa sõjategevust N Liidu vastu. Muidugi reetis ja vägistas Saksamaa meid selles sõjas mitmekordselt. Aga sõjas N Liidu vastu me Saksamaa vastu ei olnud.

SS-i mundris mälestusmärk Eesti kaitsjatele ei sobi mitte sellepärast, et “Euroopa avalik-õiguslik ruum” ei saa sellest aru, vaid sellepärast, et SS-i munder ei sümboliseeri Eesti kaitsmist. Hvostovi järeldus on vale. Ma peame enesestmõistetavalt ja igal pool kinnitama, et kaitsesime end Teises maailmasõjas N Liidu vastu, ükskõik mida üks või teine moevool ühes või teises pealinnas sellest arvab. Eesti oli üks neid riike, kes Teise maailmasõja kaotas. Seda on vaja kõigepealt meile endale. Sest see tähendab, et Eesti ei alistunud.

Vastutuulelaev ei tähista rumalust. Kui Eesti otsustas 1989 hakata N Liidust välja astuma või 1992 krooni juurutama, leiti Euroopas ka, et tegemist on asjatu paadikõigutamise, liigse äkilisuse ja lapsikusega. Eesti oli tõeline vastutuulelaev. Ja Euroopa üllatuseks Eesti huvides ja edukalt.

Vastutuulelaev ei ole sümbol, mis peaks tähistama rumalust. Aga ta sobib hästi tähistama Eesti huvide eest seismist. SS-i munder ei sobi jah tähistama Eesti kaitsesõda N Liidu vastu. SS-i mundris mees sobib hästi Tõnismäele teise okupandi kõrvale. Ja niikaua kui valitsus laseb sel okupandil Tõnismäel seista, peaks ta pärnakate suunal suu kinni pidama.

Aga Eesti kaitsesõja mäletamine on kindlasti Eesti huvides. Sest ilma selle vastu kõiki tuuli peetud sõjata ei oleks Eestit tänasel kujul olemas. Sest pärituult pugejatest vastupanijaid polnuks. Sest ilma vastutuulelaevadeta Euroopal tulevikku ei ole.

Eesti Päevaleht, 31.07.2002.a.

Samal teemal:
Andrei Hvostov Pärnakad, kas ehitate vastutuulelaeva?, Eesti Päevaleht, 26.07.2002.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment