//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Eerik-Niiles Kross: Õhtud Moskva lähistel

Eerik-Niiles Kross uurib, miks on eestlased hakanud nõukogude ajale nostalgilise pilguga tagasi vaatama.
1980-ndate algul nimetas Washingtoni linnavalitsus osa linna 15-ndast tänavast ümber Andrei Sahharovi platsiks. Sel tänavalõigul asus N Liidu saatkond. See oli ajal, mil Nobeli rahupreemia laureaat Sahharov istus vaba maailma protestidest hoolimata vangistuses Gorkis. Edaspidi kandsid kõik saatkonnale adresseeritud kirjad Andrei Sahharovi nime. Võimas nimemaagiline ja psühholoogiline rünnak.

Kõik vallutajad on aegade jooksul võimu kindlustamise ühe instrumendina kasutanud oma jumalate, kuningate, kantslerite ja peasekretäride kultuse, oma usu, poliitika ja kultuuri märkide pealesurumist vallutatud maal. Roomlased püstitasid alistatud gallide või brittide pühakodadesse oma imperaatorite kujud ja käskisid neid jumalatena austada. Sakslastest ristiusustajad rajasid esimesed kabelid ja kirikud meie pühapaikadele. Nii nagu koer märgistab oma territooriumi sirtsutades iga puu alla, märgistab alistaja oma sümbolite ja nimedega alistatud maa eluruumi. Alistajal tekib illusioon, et tema seisund on niiviisi kindlam ja alistatul tunne, et ta on alistatud.

Nimemaagia Eestis. Juba 20. sajandi alul käis Tallinna linnavalitsuses vaidlus Tallinna nime saksastamise, venestamise ja eestistamise üle. Tuntud aferist Paul Kuyberg tegi ettepaneku nimetada Tallinn kõigis keeltes Romanovo-Nikolajevsk’iks, kuna see olevat õige austus keskvõimu vastu. Panite tähele – õige austus keskvõimu vastu. Võimu “õigeks austamiseks” tuleb asju nimetada “õigete nimedega”.

Vabadussõja järel nimetati seni Peeter I järgi kutsutud Peetri plats Vabaduse väljakuks. Sakslased tegid sellest Adolf Hitler platzi. Kuigi N Liidu riiklikud ja ideoloogilised järeltulijad peavad end siiani Eesti vabastajaiks, tundus neile 1944. aasta sügisel Vabaduse väljak liiga mitmetähenduslikuna. See ristisi Võidu väljakuks vaatamata sellele, et nii märgistati vabaduse kadumist. Järgnes jala tõstmine rahvuslikult või kodanlikult kõlavaile tänavate, asutuste ja lõpuks isegi söökide-jookide nimedele. Liivalaia Kingissepaks, Kaarli Suvoroviks, Wismari Mitðuriniks, Toompuietee Gagariniks jne. Ehk mäletatakse veel Gorki nimelist raamatukogu, V. Kingissepa nimelist riiklikku draamateatrit, kolhoose Juuni Võit, Kommunist, Punane Oktoober jne. Kas mäletatakse, mis tundeid tekitasid Kostroma juust, Odessa sink, Moskva leib ja Leningradi küpsised.

Sellisele kultuuri bolševiseerimisele üritati vähemasti passiivselt vastu hakata. Rahvusliku suursaavutusena oli ikkagi olemas Eesti juust ja Kalevi ðokolaad. Mustamäele suudeti tekitada Vilde ja Tammsaare tee. Aga Lasnamäe ehitamise ajaks hakkas vist jõud raugema ning Eesti vallutaja Fedjuninski ja hävituspataljonlase Okki nimed jäid muudele nimedele peale.

Märksa tõhusam poolametlikust passiivsest vastupanust bolševistlikule nimemaagiale oli eestlaste ohuinstinktist teravdatud keele ja meelekõrv. Võõrast ja ideoloogist värki tajuti survena ja selle vastu tõrguti. Punaste ja nende nimede üle sai päris head nalja teha. Uus nn poliitharidusmaja nimetati rahva suus Karli katedraaliks või Leniniiklaste kloostriks, 1. detsembri mässukatse monument Balti jaama juures sai nime “vastu Moskva rongile” ja Karja tänava lihapoodi kutsuti lihamuuseumiks.

Eesti vabanemise alguses sai vanade nimede taastamine sümboolseks tegevuseks. See Eesti vabanemisaastate võitlustanner oli mäletatavasti lausa nimemaagiline. Käis äge poliitikategemine tänavate, koolide, asutuste jne nimede tagasimuutmise suunas. Riigi nimeni välja. Paljudele hakkas isegi tunduma, et kui ENSV nimetada ümber Eesti Vabariigiks, siis olemegi vabad.

Märkide keel on poliitiline. Uus põlvkond hakkab aga kaotama nende lugemisoskust. Fraasid “endine N Liit”, “endine sotsialismileer”, Kaliningradi oblast, “SRÜ ja Balti riigid”, “lähivälismaa”, on noorema eesti kõrva jaoks kaotamas mitmetähenduslikkust, rääkimata nende tajumisest signaalina.

Stepan Karja kirjutas hiljuti, et “varsti ei ühenda meid idanaabritega enam muud kui ühised mälestused sellest, kuidas ennevanasti maitses Kostroma juust või Minski vorst.” Ta eksib. Me juba ei mäletagi kui halvasti need maitsesid. Meile on hakanud tunduma, et küll oli tore neid Rahva Hääle seest lahti pakkida ja väiksele p‰enitsnajale peale haugata. Paar pudelit Îigulit ka.

Süüdimatu mälukaotus. Meie lühikest mälu on hakanud ära kasutama kaupmehed. Räägitakse “vanadest headest asjadest” nagu Borodino leib ja Moskva saiad. On päris selge, et mõni asi kõlbas vene ajal süüa küll. Asi pole selles. Asi on mingis veidras nostalgitsemises “vana hea aja järele”, kus sotsiaalse kindlusetunde puudumine ja täiesti süüdimatu mälukaotus võimaldavad hakata kujutlema, et N Liidu aegne märgisüsteem tähistabki midagi head. Mäluta müügimees saab väita, et moos Kosmos maitseb täpselt sama hästi nagu vanal heal ajal. Ja ei taju üldse, et sellega kiidab ta ka seda aega, kus tema tegevus oleks kvalifitseerunud spekuleerimiseks ja kriminaalkorraks karistatavaks kuriteoks.

Kõige tragikoomilisemalt kombineeruvad poliitiliste märkide mõistmatus ja “vana hea aja” meelepete äsja Vabaduse väljakul avatud kohvikus. Kohviku avajad teatasid, et see on “üks esinduslik ja soliidne koht, mil nimeks nostalgiliselt Kohvik Moskva”. See muide ei ole nali. See vist ei ole ka vaimuvaesus. Ilmselt arvatakse tõsimeeles, et “hea vana nimi” toob hästi kliente.

Kui Vabaduse väljak oli veel Võidu väljak, oli oktoobriparaadi ajal lõbus näha, et tribüünil seisvate paksuse meeste taga seisab kiri russki dramatitðeski teatr. Kui nüüd võtab vabariigi aastapäeval Vabaduse platsil president vastu kaitseväe paraadil, tekitab selle kohal Moskva sildi lugemine lõbusa tunde kelleski teises. Lõbusa tunde suurendamiseks võiks ehk nimetada paraadi vastuvõtja ülemnõukogu presiidiumi esimeheks ja asendada sinimustvalge vana hea punase ja siniste lainetega lipu vastu.

Veelgi enam, juba mõne päeva pärast saaksid eesti lapsed, kes Moskvast endise N Liidu mängudelt tagasi tulevad, teha ettepaneku oma hea esinemise auks nimetada Vabaduse väljak Võidu väljakuks. Nostalgilistel kaalutlustel muidugi.

Eesti Päevaleht, 07.06.2002.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment