//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Eerik-Niiles Kross: Estland, Estland über alles!

Estland on Eestile parem nimi kui Estonia.

“Ma sündisin USA-s! Mõtle vaid, kus ma oleksin võinud sündida: Põhja-Koreas, Eestis, KambodÏas, Burkina Fasos. Ma võiksin olla praeguseks surnud, tapetud nälja, malaaria, tsunaami, mässuliste, põua, kodusõja või joogivee mürgitamise läbi… Ma ei vaeva Teid rohkem, see nimekiri läheks liiga pikaks!” Sõna-sõnalt nõnda kirjutas 31.oktoobril 2001 USA-s ilmuva pooleteise miljonise lugejaskonnaga uudislehe Onion kolumnist Darcy Wyatt.
Panite tähele: Koriia, Estõunia, Cambõudia…Siia võiks veel lisada Makedoonia, Albaania, Armeenia, Jakuutia, Gambia, Sambia. Võib muidugi väita, et Onion ei ole New York Times ja tippajaleht ei lubaks enesele kunagi taolist võrdlust. Aga selles just häda ongi. Onion on keskmiste ameeriklaste keskmine ajaleht. Ja tsiteeritud artikkel räägib hoopis sellest, kui hea on elada USA-s. Kindlasti ei ole Darcy Wyatt põhimõtteline estofoob või Vene agent. Ta ei tea Eestist mitte midagi. Ja tema lugejad ka mitte. Eestit, täpsemalt Estoniat, on siin kasutatud lihtsalt keskmisele ameeriklasele päralejõudva sümbolina. Sümbolina millestki räpasest, kaugest, ebastabiilsest ja kolmasmaailmsest. Millestki, mis on Lääne tsivilisatsiooni vastand.

ia-lõpuline nimi tähistab midagi võõrast. Kuid juba Rooma Impeeriumi ajal kutsuti kaugemaid ja barbaarsemaid maid tavaliselt ia-lõpulise nimega. Näiteks Gallia või Germaania. Edaspidi kujunes traditsioon, et ia-lõpuline nimi tähistab provintsi. Ia-lõpulise nimega tähistatakse ladina keele traditsioonis maad, mille jaoks päris oma nime ei ole ja mis juba seetõttu on võõras. Ia lõpus on midagi mitte-päris-läänelikku. Juhus või mitte, kuid ka pärast esimest laienemisringi ei ole inglisekeelses NATO riikide nimekirjas ühtki ia-lõpulist riiki. Küll on aga saatuse tahtel kõik praegused rohkem või vähem tõsiseltvõetavad NATO liikmekandidaadid ia-lõpulised, alates Eestist ja lõpetades Rumeeniaga.
Miks kutsutakse Eestit inglise keeles Estonia? Praegu teadaolevalt on “Eesti” nimetuse esimest korda kirja pannud Rooma ajaloolane Tacitus 1. sajandil teose Germania 45. peatükis. Siin kasutatakse vormi “Aestii”, mis on küll tähelepanuväärselt sarnane tänapäeva eestikeelsele ”Eestile”, kuid on arvatud, et Tacituse ”Aesti” tähistas tollaseid Preisi hõime. Tõenäosemaks tuleb pidada, et ”Aestii” tähistas kõiki germaanlastest ida poole jäävaid Läänemere äärseid rahvaid, k.a eestlasi. Eesti kui maa esineb üleskirjutatud tekstis esmakordselt kaupmees Wulfstani reisikirjelduses 9. sajandi lõpul, tähistades siis veel ilmselt Läänemere kagukalda piirkonda. See tekst pärineb kurioossel moel Inglismaalt, kuna kirjutati üles kuningas Alfredi õukonnas. Kurioossel moel seetõttu, et anglo-saksi keelses tekstis kasutatakse sõna ”Eastland”, mitte ”Estonia”.
Vikingid tundsid Eestit kui ”Estlandi” või ”Eistlandi” samal ajal juba ammu kui nimelt seda maad, mida skandinaavlased tänaseni Estlandiks kutsuvad. Vanim Eesti nimetamine esineb kuulsas Ynglinga saagas, mis kirjeldab antud juhul umbes 600. aastal toimunud sündmusi, kuigi on üles kirjutatud hiljem. Skandinaavlased on meid seega enam-vähem ühtviisi kutsunud juba vähemalt 1400 aastat.
Nimetus ”Estonia” tuleb kasutusele ladinakeelsete kirjameeste tekstides 1200. aasta paiku. Nii Breemeni Aadam oma 1076. aastal kirja pandud “Hamburgi piiskopiide tegudes” kui Saxo Grammaticus sadakond aastat hiljem oma Taani ajalookirjutuse esikteoses “Taanlaste teod” kasutavad veel ”Haistiat”. Breemeni Aadam toob seejuures esimest korda selgelt kaardile tänapäeva Eesti kui ”Aestlandi”, kasutades seda nimekuju ladina keeles. ”Estonia” kirjutab jäädavalt ladinakeelse kirjasõnas aktsepteerituks Läti Henrik ”Liivimaa kroonikas” umbes aastal 1225. Kuigi isegi Henrik kasutab ladinakeelses tekstis mõnes kohas pool-saksakeelset vormi ”Estlandia”.
Keskajal kadus Eesti nimetus ametlikust käibest mõneks ajaks peaaegu ära. Kogu Eesti ja Läti ala kutsuti Liivimaaks. Siinjuures on siiski oluline nimetada, et üldse varaseimal Eesti ala kaardil, al-Idrisi 1154. aasta atlases on Eesti nimi ”Astlanda”. Russow räägib ”Eestist” ainult ajaloolises mõttes ja kasutab Eesti ala kohta läbivalt ”Liivimaa”. 1774. aastal kirjutab Hupel, et ”Ehstlandi” nime all tuntakse Põhja-Eesti maakondade ala, mis ladina keeles olevat ”Eistia”. Aga eestlased kutsuvat kogu oma eluala ”Ehsti” maaks.

Estonia naasis koos ärkamisajaga. ”Estonia” tõusis uuesti au sisse akadeemilistes ringkondades, kes hakkasid 19. sajandi algupoolel, eriti taasavatud Tartu Ülikooli ümber, kohalikku ajalugu uurima. Nii loodi 1865. aastal Estonia selts ja 1913. aastal ehitati Estonia teater. Nii otsustati, et inglise keeles peab Eesti olema ”Estonia” ja mitte ”Estland”. Kui 1918. aasta veebruaris tõlgiti põranda all Eesti Iseseisvusmanifesti Euroopa keeltesse, tekkis prantsuse keeles alguses kaks pisut erinevat Eesti nimetust, inglise keeles jäi ja juurdus aga ametlikult ”Esthonia”. Hiljem kulus see ”Estoniaks”.
Suur osa Euroopa rahvaid tunneb Eestit oma keeles ka praegu kui Estlandi. Nii on see sakslaste, rootslaste, taanlaste, norralaste, hollandlaste ja flaamlastega. Juhtumisi on need rahvad ka meile lähemal. Tänapäevasel ingliskeelsel ajal suhtleme aga enamasti ka Estlandi teadjatega inglise keeles ja kasutame sõna ”Estonia”. Sel moel on tekkinud olukord, kus meie sisepoliitilises kismas välja mõeldud Teine Eesti võib kummalisel moel eksisteerida germaanikeelsete eurooplaste mõtlemises. Küsisin mõne nädala eest konverentsil käies ühelt kõrgesti haritud ja intelligentselt baierlaselt inglise keeles, mida ütleb talle sõna ”Estonia”. Ta vastas, et see on see laev, mis mõne aasta eest põhja läks ja palju inimesi sai surma. Kui ma siis küsisin, mida ütleb talle sõna ”Estland”, hüüatas ta rõõmsalt: ja, ja, Estland. Ja rääkis Hansast, baltisakslastest, Revalist ja isegi Hermann Hessest. Kui ma pärast sakslasega vestlust juba spordi pärast küsisin sama küsimust taanlaselt, tuli välja , et tal ei olnud mingit assotsiatsooni Taani lipu ja ”Estonia” vahel. Küll aga hüüatas ta esimese asjana ”Danebrog”, kui nimetasin Estlandi. Ma hakkasin aru saama, miks Toomas Henrik Ilves on korduvalt öelnud, et ”Estland” on parem kui ”Estonia”.

Keskmise inimese jaoks on Estonia hukkunud laev. See kõik ei tähenda veel, et peaksime hakkama ummisjalu oma riigi ingliskeelset nimetust muutma. Aga selle üle võiks tõsiselt mõelda. ”Estonia” on, nagu öeldud, ladinakeelne nimi. Meie jaoks on ”Estonia” pisut romantiline, rahvuslikult ja kultuurselt kõlav nimi. Aga meil on ju esmajoones Eesti. Ladinakeelseid nimesid kasutatakse üldiselt asjade kohta, mis nii harva ette tulevad, et nende jaoks omakeelset nime ole. Näiteks nagu antrax siberi katku kohta.
Keskmiselt informeeritud inglisekeelse inimese jaoks läks ”Estonia” hea nimi, kui ta oli ka jõudnud tekkima hakata, põhja koos samanimelise laevaga. Nende jaoks, kes meist teavad, on Estonia ”Eesti” või ”Estland”. Valdava enamiku jaoks, kes ei tea, on ükskõik kas Estonia või Burkina Faso. Nii oleks mõistlik kaaluda, kas ”Estland” ei ole mitte ajalooliseltki õigem väljamaalaste sõna Eesti kohta. Sest vaadake: Armeenia, Rumeenia, Nikaraagua, Malaisia, Latvia, Moldaavia, Estonia (see laev). Ja vaadake veel: England, Ireland, Scotland, Switzerland, Finland, Estland.
Võib-olla kõlab tuleva aasta Eurovisioonil ingliskeelne punktipanek juba: Estland, twelve points.

Eesti Päevaleht, 12.11.2001.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment