//
hetkel sirvid...

Jaan Kross

Jaan Krossi sõnavõtt EÜS-i taastamiskoosolekul EÜS-i majas 1. detsembril 1988

Kallid kaasvõitlejad ja kaasvilistlased

Me elame Eestis juba mõnda kuud ootmatus ja peaaegu unenäolises ajas. Tunaeile, tõsi küll, püüti meie realiteeditunnet taas ärkvele käratada. Aga ma loodan, et me virgusime täpipealt meile tarvilikul määral ja mitte kriipsugi rohkem.
Sest me peame hetkel olema suutelised orienteerumiseks mõlemal lõikuval tasandil – unenäolisuses ja realiteedis. Kuna on asju, mis asetsevad ühtaegu mõlemal tasandil ja lähevad meile sealuures kõige lähemalt korda.
Eesti Üliõpilaste Selts on uuesti olemas. Ka vilistlaskogu on uuesti olemas. Nojaa – kas uuesti või aina, kas üha või jälle, selle üle vaidlevad ja seda täpsustava edaspidi vastavad redaktsioonitoimkonnad. Aga et ta on olemas eilsega ja kogu möödunud neljakümne kaheksa aastaga võrreldes just nagu vanal kujul, aga oluliselt uue ja värske inimsisuga – see on vaieldamatu. Sest kui EÜS oli eile olemas keskmise bioloogilise vanusega 70 kuni 90 aastat, siis täna oleme äkitselt unenäolisel viisil noorenenud, nii et meie vanused algavad üpris lootusrikkal viisil 20-st aastast.
Seltsi taassünni eelloost ja üksikasjust kõneldakse ja kirjutatakse loodetavasti tulevikus. Kõnelgem siin paar sõna seltsi asendist ja ülesandeist olevikus. Olen hoopis kaugel tahtmast püstitada mingeid konkreetseid programme. Tahaksin ainult visandada paaris põhijoones ja ühe võimaliku lähtena isikliku nägemuse.

EÜS pole kunagi olnud poliitiline partei. Ega taha selleks arvatavasti kunagi saada. Aga siiski oleks siinkohal huvitav meenutada vähemalt üht poliitilise partei definitsiooni. Inglane Harold Laski ütles omal iseloomulikult amorfsel inglise viisil, formaalselt üsna kõlbmatult, aga sisuliselt pagana täpselt: poliitiline partei on rühm inimesi, kes on otsustanud tõusta võimule ja sinna tõusnult sinna jääda.
Korrakem: Eesti Üliõpilaste Selts pole kunagi olnud poliitiline partei. Aga kultuurimõjur ja – miks mitte – sellisena ka kultuuripoliitiline mõjur on ta sealjuures olnud väga pikka aega ja üsna kõrge suurusjärgu tasemel. Ja selleks peaks ta minu arvates tahtma uuesti saada. Saada rühmaks, kes on otsustanud osutuda Eesti elus taas kultuurimõjuriks, ja selleks saanult selleks jääda.

Mis tal, EÜS-il tähendab, tuleb selleks teha ?

Kõigepealt: püüda tuua oma perre eesti rahvuslikult mõtleva ja tundva akadeemilise noorsoo parim osa. Kõige andekamad, kõige sihiteadlikumad, kõige töökamad, kõige eetilisemad noored. Ja koopteerimise korras sobiv määr vastavaid vanemaid kultuuriisiksusi.
Et nad meiga liituksid, peab meil olema neile midagi anda. Mille tõmbel võiksid nad meiega ühineda ?
Loodan, et see pole skleroos, kui ma arvan: üsna tähelepandaval määral võiks see toimuda nendesamade tõmbetegurite toimel, tänu peamiselt millele omal ajal paljud EÜSiga ühinesid, mina kaasa arvatud:
selle tõmbel, et EÜS kehastas eesti vanimat ja auväärseimat akadeemilist traditsiooni, et see traditsioon, kasvõi meie arhiivis esemestunud kujul pakkus peaaegu et füüsilist käesurvetunnet ütleme Kreutzwaldini ja Faehlmannini välja;
edasi, selle tõmbel, et EÜS on oma maailmavaatelise sisemise mitmekesisuse tõttu – aga see ulatus ju rahvaerakondliku tuuma ümber isamaaliitlusest sotsiaaldemokraatiani – ainulaadseks parlamentarismi kooliks.
Kolmandaks – võibolla polnud EÜSi keskmine akadeemiline tase meie üliõõpilasorganisatsioonide ja vastavate vilistlaskogude seas vaieldamatult kõige kõrgem – ma arvan, et omas suhteliselt ahtas filoloogilises valdkonnas oli „Veljesto“ oma kõrgem kui meil – aga tänu arvukusele ja nimelt mitmekesisusele pakkus EÜS noortele akadeemilisetele inimestele igathaes kõige huvitavamat ja kvaliteetsemat keskkonda. Ta osutus meile kõige arendavamaks gravitatsiooniväljaks.
See kolmas on muidugi tõmbetegur, mille saavutamiseks meie algav taasmodelleerumine nõuab esialgu omajagu aega.
Mida me peaksime seltsivälise kultuuritöö vallas praegu esmajoones tegema ?
Noorte jaoks peaks see olema ilmselge: oma akadeemilist tööd. Esmasjoones seda. Sest selles asjas ei tohi ühegi EÜSlase sihiseade piirduma püüdega saada kuidagimoodi ülikoolist läbi. Siht peab olema – teha oma parim. Esiteks erialase eneseperfektsiooni, aga tesieks ka, ütleme, rahvavalgustuse mõttes. Iga noor EÜSlane peab seadma endale eesmärgiks jõuda oma erialal vähemalt Eesti eliiti. Aga miks mitte – jaa: ütlege, mis kuradi pärast siis mitte maailma eliiti ?! Nii teadusliku kapatsiteedi kui ka seltskondliku suhtlemise mõttes.
Ja ma mõtlen, et me peaksime panema otse, praegu ja siinsamas aluse sellesuunaliste püüdluste tillukesele eelastmele. Panen ette, et me otsustaksime siinsamas moodustada seltsi auhinnatööde fondi. Et me valiksime toimkonna, kes töötab välja selle fondi põhikirja ning et me – tähendab vilistlased – annaksime seltsi juhatusele igaühe võimalustele ja südametunnistusele sobiva kohustuse mingi summa loovutamiseks sesse fondi.
Teiseks, vilistastele, see tähendab vanadele, tahaksin soovitada järgmist. Tuletagem meelde: täpselt saja aasta eest pöördus vilistlane Jakob Hurt eesti rahva ärksamate poegade ja tütarde poole õhutusega astuda üles kirjutama rahvaluulet. Me teame, kui hindamatute tulemustega see algatus oli. See oli töö, mille käigus rahva teadvusse talletunud kullamaak münditi akadeemiliselt vermitud rahvuslikuks varanduseks. See varandus moodustas väga märkimisväärse osa kapitalist, millega me end siiamaani eneseunustuse-surmast vabaks ostame. Sest nimelt eneseunustusesurma on meile nii mitmelt poolt soovitud ning soovitatud. Aga meie tahame selle maa keelele ja meelele igavikku.
Rahvaluule üleskirjutamistöö jaoks oleme me hilinenud. Aga rahvusliku unustuse ületamiseks on meil oma võimalus – ja oma äärmiselt tungiv kohus. Meid on siin kuus- või seitsekümmend haritud, elukogenud, maailma näinud, kirjaoskajat meest. See tähendab kuuskümmend või seitsekümmend, vähemalt kuuskümmend või seitsekümmend köidet kultuuriloolisi memuaare. Andkem oma noortele kaasvõitlejatele oma unustusevastane kirjatöö eeskujuks ning oma maailmanägemine teadmiseks: mingem koju ja kirjutagem oma memuaariköited ära!

Discussion

No comments yet.

Post a Comment