//
hetkel sirvid...

Jaan Kross

Jaan Kross: Tähtis päev

Kirjanik Jaan Krossi arvates on Euroopa Liitu mineku vastasus tobe enesehinnangu liialdus.

Ei saa minagi mööda sellest, mida eestlaste kohta viimastel aegadel väidetakse. Et nad paiknevad oma praegustes asukohtades 5000 aastat. Ning et kammkeraamilised leiud olevat nende kohalejõudmise kindel tõend. Igatahes võib nende kohta küll väita, et nad on asunud Euroopas juba ammu enne seda, kui Euroopat ühe Agenori tütre järgi Euroopaks hakati kutsuma.

Kõik, mis järgnes, oli eestlaste aeglane paigaomaksvõtt Euroopas, ning algas see oma 4000 aastat pärast kohalejöudmist. Ühed ristiti Gotlandil, teised said just slaavlastelt sõnad r i s t i ja r a a m a t u tarvis ja kolmandad püüdsid kohapeal vanu jumalaid au sees hoida. Aga ajalugu teostas end nimelt nii, et Eestist ei saanud Ida, vaid ikkagi Lääne kiriku domeen. Mitte isakese Ridigeri, vaid isakese Voityla ametieelkäijate maa, ükskõik kui ebateadlikud eestlased ise neis asjus ehk alguses olidki.

Vaevalt on põhjust arvata, et just eestlaste kange püüd paremini teada saada, mida neile kirikukantslitest räägitakse, soodustas Eesti osutumist üheks kõige varasemaist reformatsiooni rüppe siirdunud aladest, aga umbes nönda see ju tõesti oligi.

Ja sedamaid tuli valgustusaeg. Esialgu raasukeste poetajana rikkama laualt – aga ikkagi. Tartu Ülikooli rajamise aeg, Brockmanni ja Mülleri aeg. Ja Forseliuse koolmeistritekooli, tähendab eesti eelharitlaskonna aeg. Ja see ulatus ju Arveliuse ja Masinguni ja Kreutzwaldini välja.

Vahepeal tuli muidugi Jakobson, kes pidas meile küll kolm isamaakõnet ja tegi mitmeid vägevaid asju. Aga kelle kohta vist August Kitzberg on ütelnud kuldsed – ja rasked sõnad: ta suri oma au ja hiilguse kohta üliõigel ajal. Sest pisutki hiljem oleks tähendanud, et v e n e s t u s oleks teinud temast oma tööriista ja tal oleks olnud põrgulikult raske ajaloo ees oma rollist pääseda.

Loputatud ajud

Kuni ilmus esimene eestlaste eneste sõnastatud tegevus- ja enesekujundusprogramm: rohkem euroopalist kultuuri! Jäägem eestlasteks, kuid saagem ühtlasi eurooplasteks! Programm, mida lühikese iseseisvuse jooksul poolteadlikult teostada püüti – aga pärast seda muidugi ikka isamaa parimate poegade – Säre ja Sõgla ja teiste poolt mitte-iial-olemasolnuks püüti kuulutada.

Aga mis poolesaja uue orjuseaasta järel kustumatus ereduses silmapiiril seisis – üheskoos Suitsu ja Tuglase vaimuga kätte võtta ja teoks teha!

Kakskümmend aastat on sellesse paigutatud eesti rahva parimad pingutused. Ja siis äkitselt levib ebakindlus ja mure – kas meil viimati siiski pole liiga palju loputatud ajudega tüüpe, et muuta kogu 14. septembri rahvahääletus nulliks? Liiga palju taastamatult loputatud ajudega tüüpe, et nad leiaksid uuesti kontakti vana ununenud idealismiga, millega me oleme kõik vahepealsed aastad elanud? Kas meil on tõesti liiga palju õnnetuid-saamatuid, kes peavad end liiga armetuks saavutamaks seda, mida näiteks soomlased juba kahtlusteta naudivad? (Lipponen pidi ju taotlema juba Prodi järglase kohtagi!) Ja millega rootslased tulevad vabalt toime ning taanlased peavad endastmõista asjaks ja Leedu ja Poola niisamuti – aga meie oleme ebalemas ja pelgame, et meid petetakse?

Vingerdav savisaarlus

Kas meie saamatute protsent on tõesti viimaks halvavalt suur? Või peame end hoopis paremateks ja selles on kogu küsimus?! Et m e i l pole Euroopa Liitu vaja?! Nii tobe enesehinnangu liialdus ei saa ju olla kuigi üldine.

Savisaarlus muidugi vingerdab ja vintskleb. Ja raiglus pole muud kui teistpidi pettunute usaldamatushaiglus. Aga eestlaste tuntud t e r v e aru pole ju neil ometi kadunud! See, millele me alati – ka kõige raskemail hetkil – oleme toetuda võinud – see on meil ju ometi üha alles!

Muidugi anname oma jah-hääle kerge skepsisega. Koguni lausa ette teades, et see, mille me valisime, ei ole imevõti edaspidiseks liikumiseks ühe edu ja kasu ja võidu juurest järgmise juurde. Teeme seda täies teadmises, et kes midagi tõsiselt tahab, peab selle nimel hoolega tööd tegema, olgu ta Euroopa Liidu liige või ei. Ja konflikte ning arusaamatusi on meil aina ka veel ees. Aga need on vähemalt üsna pikaks ajaks konfliktid e u r o o p l a s t e vahel.

Soovin kaasmaalastele lahedat ja tegelikult 5000 aasta eest ära otsustatud rahvahääletust!

Eesti Päevaleht, 12.08.2003.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment