//
hetkel sirvid...

Jaan Kross

Jaan Kross: Stalinismi sitkusest

Ühiskondliku organisatsiooni “Memento” ja Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni andmeil langes 1,5 miljoni elanikuga Eestis kommunistliku reziimi ohvriks vähemalt 150 000 inimest. Tapetuid, küüditatuid, laagrites surnuid, välismaale pagenuid. Nõukogude võimu kätte jäi 48 kunagist valitsuse liiget. Neist pääses eluga 3.
Hävitati ~ 26 miljonit raamatut väärtusega 4 miljardit praegust Eesti krooni jne.,jne, jne. Lubage, et ma kõigist neist objektiivseist asjust ei räägi, vaid taandun subjektiviteetide tasandile. Ega kõnele mitte esmajoones ajaloolis-poliitilistest teokoosseisudest rahvusvahelis- või poliitilis-kriminaaalses mõttes, vaid h o i a k u t e s t , mis soodustavad poliitilise kriminaalsuse sündi. Ja hoiakutest ennekõike nõnda nagu mina olen neid kogenud. Ja lubage mul olla oma näitematerjali valikus ütleme ühekülgne, ning jätta pehmendavate asjaolude esiletoomine kaitse advokaatide asjaks.

Novembris 1989 avaldas tollase Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee tollastele Balti liiduvabariikidele määratud ä h v a r d u s e – või kuidas võiks seda teksti teisiti nimetada? Tsiteerin.

Asjal on lastud minna liiga kaugele. Baltimaade rahvaid ähvardab tõsine hädaoht. Inimesed peavad teadma, millisesse kuristikku nad oma natsionalistlike juhtide poolt tõugatakse. Sest kui neil õnnestub oma eesmärgid saavutada, võivad tulemused olla rahvastele katastroofilised. Isegi nende olemasolu võib muutuda küsitavaks.

Ja see polnud mingi narkouimas sündinud lalin – vaid läkitus riigi kõige autoriteetsemalt tasandilt: kui te ei loobu oma nõudmistest täieliku riikliku iseseisvuse järele, võib asi minna selleni, et soomusmasinad rullivad teist üle ja ellujäänud küüditatakse. Ja seda ei kuulutatud meile Stalini ja Beria ajal, vaid ülekolmekümne aasta pärast nende surma. Mõni aeg hiljem küsiti mult tollasel Lääne-Saksamaal: Kuidas seesugune läkitus mõjus? Kas see tekitas teil hirmu? Ma püüdsin ausalt vastata ja ütlesin:

Hirmu – õieti mitte. Aga masendust – tükiks ajaks. Masendust, jah, mitmeks kuuks. Ja praegu teaksin ma lisada: ega see masendus ei ole tänini päriselt möödas. Kui Nõukogude Liidu kõiges Läänemaailmas nii kaunikeelselt ülistatud esiliberaal Gorbatsov laskus meie vabadusepüüu suhtes niiisuguste stalinistlike toonideni – mis oli meil Idast siis ülepea loota — ? Mu sõbrad Läänes küsisid: Aga kuidas oli võimalik, et see ei tekitanud teis ikkagi hirmu — ? Ma vastasin: Jumaluke, sest me oleme sellega ajalooliselt harjunud. Jaa! Enam kui neljasaja aasta eest, kevadel 1570, oli Moskva suurvürsti Ivan Neljanda, ka Ivan Hirmsaks kutsutu, trabant, tema poolt Liivimaa kuningaks tõstetud hertsog Magnus oma isanda vägedega teel piirama ja vallutama Tallinna linna. Sõjateelt saatis ta Tallinna raele ajalukku läinud kirja. Tsiteerin.

Kui nüüd Tallinna linn enese heaga meie ja meie järglaste krooni alla heidab, ei pea tema mitte üksnes oma vanu privileege tagasi saama, vaid talle peab nii vee kui maa peal ja ka muudes paikades toredat, tulusat ja igavest kasu ning rikkalikke privileegisid lisatama… Juhtumisel aga, et Tallinn peaks oma kahju, kadu, kidu, hukatust, verevalamist ja mõrtsukatööd lustima, ärgu olgu linnale teadmata, et keiser ja suurvürst (tähendab Ivan Hirmus) kõik oma keiserliku võimu ja väe mängu panevad, et Tallinn laastata ja paljaks riisuda ja igavesse orjusse ning allaheitmisse saada… Ning mis valetajad vaimud laiali on laotanud, et seda sõda peab Suurvürsti kasu pärast peetama, see on lausa võllaroa jutt ja vale ja pettus, mille eest meie tahame Tallinna rahvast kristlikult hoiatanud olla ja peavad valetajad vaimud seda varsti oma verega tasuma. Ja kui kõik meie kristlikud hoiatamised aitama ei peaks, tahame meie ennast tuleva hirmsa õnnetuse asjus armulise Jumala ja kõige ristirahva ees puhtaks arvata… Ja tõepoolest on nad end ju kõige maailma ees alati oma tegudest puhtaks arvanud. Ainult et Ivan Neljanda djakid väljendusid märksa baroksemalt kui hiljutise Keskkomitee sekretärid. Nende vallutajahoiak oli aina üks ja seesama. Ja järgnejail oli, millele eelnenute tegevuses toetuda.

Suure aknaraiuja Peeter Esimese väepealik Eestis, feldmarssal Menstsikov saatis aastal 1702 ja järgnevail oma keisrile aruandeid oma tegevusest. Ma tsiteerin ungari akadeemiku Pal Hunfalvy järgi: Veiseid ja eestlasi võtsime hulgakaupa vangi. Lehma saab nüüd kolme atõni eest, lamba kahe denga, lapse ühe denga eest, suurem laps maksab grivna, atõni eest saab neli tükki.

Terve Tartu maakond on rüüstatud ja tühi. Sakslasi võtsime 140 kinni. Kui palju eestlasi oli, ei tea öelda, kasakad klaarisid selle asja omavahel. Mina ei hakanud neilt vange ära võtma, et nende õha mitte jahutada. Mis ainult kaasa krahmata kõlbas – ohvitserid, trummimehed, sõdurid, pastorid, arstid, köstrid, möldrid, sepad, rätsepad, kodanikud, teenrid, lesed, talunaised, suured ja väikesed tüdrukud – kõik krahmati kaasa. Või taas: Nüüd on mul sulle meldida, et kõigevägevam Jumal ja kõige püham Jumalaema on su soovi täitnud: Tervel vaenlase maal Tallinnast Riiani on kõik puru, peale Tallinna ja Pärnu ja mõne harva mõisa mere ääres. Linnad ja alevid on veel ainult maakaardil olemas.

Või taas: Eestlasi saime tänavu mõnevõrra vähem kui mullu, aga iga mehe kohta tuli vähemalt üks ära. Kes üle jäid, need peksime laiali, vastuhakkajad raiusime maha.

Aga mis sündis 238 aastat hiljem? Kõik teavad seda – aga lubage mul meenutada minu meelest kõnekat pisiseika. 1940 ilmus Moskvas Nõukogude Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi väljaandel “Lühike sõjaline vene-eesti vestmik”. Ma ei tea, kas Hitleri-Stalini suurte mesikuude jooksul vastavat vene-saksa vestmikku ilmus. Eesti oma on igatahes olemas. Kui see ilmus1940-nda aasta esimesel poolel, tõendab see agressiooni-ette- valmistust tollal veel iseseisva ja Nõukogude Liidu suhtes ülipüüdlikult neutraalse riigi vastu. Kui see ilmus pärast fataalset 6-ndat augusti 1940, peale meie nn. vabatahtlikku ühinemist Nõukogude Liiduga – tõestab see agressiooniks valmistumist liiduvabariigi vastu. Ärgem püüdkem siinkohal analüüsida, k u m b suund oli kuritegelikum. Aga pidagem silmas, et selle raamatukese esimesest leheküljest peale on tekst põhimõtteliselt ühesugune: Rääkige tõtt! Teie peate teadma! Teie pidite kuulma! Teie pidite nägema! Teie ei räägi tõtt! Seis! Anna alla! Hobuse seljast maha! Käed üles! Heida maha! Ole vait! Kui kära teed, tapan! Mul on hästi meeles üks Võsinski-aegse Nõukogude Liidu prokuratuuri kõrge ametnik. 50-ndate alguses viibis ta minuga koos asumisel Kesk-Siberis – aga oma ametkonnale vastava suhtumise Baltimaade küsimusse oli ta puutumatult säilitanud. Ta sõnastas selle kokkuvõtlikult nii: ” See teie nn. Vabadussõda – 1918-1920 – ei olnud ju tegelikult midagi muud kui relvastatud ülestõus, kontrrevolutsiooniline ülestõus Nõukogude võimu vastu. Ülestõus, mis oli eriti ohtlik selle tõttu, et tal õnnestus paarikskümneks aastaks enamvähem stabiliseeruda. Selge, et niisuguse ülestõusu juhtkond tuli esimesel võimalusel hävitada. Ja sellega solidariseerunud ühiskonnaosa tuli hajutada Nõukogude maa kaugetesse piirkondadesse – kõrbesse, tundrasse, steppi. Nagu ju ka sündis. Ja nagu tarviduse korral ka edaspidi alati sünnib. Minu kogemuse järgi on see suhtumine meisse Venemaal veel sagedasem, kui me arvame – ja palju sagedasem, kui Lääs suvatseb arvata.

Niisamuti nagu on seal – muidugimõista stalinismi pärandina – lugu arusaamaga sellest, milline oli tegelikult Baltimaade nn. ühinemine Nõukogude Liiduga aastal 1940, kas see oli tõepoolest annksioon, vallutus, anastus – või oli see, mis toimus, ikkagi vabatahtlik liitumine. Ma toon sadade selletaoliste hulgast ühe näite. Mitte sellepärast, et see oleks sügavmõttelisem kui teised samasugused.

Vaid sellepärast, et see on nii tavaliselt pealiskaudne – (mida me peame tarvilikuks väita, sed me väidame!) –ning see on sealjuures ikkagi õigusteadlase ja koguni akadeemiku oma.

26-ndal mail 1990 avaldas vene akadeemik Kudrjavtsev ajalehes “Uusi Suomi” pika intervjuu, kus väljendas veendumust, et Baltimaade liitumine Nõukogude Liiduga olevat toimund täiesti seaduslikult. Asjaolude tõukel osutusin isikuks, kes pidi talle vastama. Tegin seda nädala pärast sessamas lehes. Kirjutasin: Kui ajaloos peaks leiduma juhtumeid, kus selliste liitumiste puhul kõlbab seaduslikkuse-sõna suhu võtta, siis ainult seal, kus liitmine , see tähendab liidetava maa põhikorra, esmajoones tema põhiseaduse vastav muutmine on toimunud põhiseaduses endas tema muutmiseks ettenähtud korras. Midagi niisugust Eestis 1940 muidugi ei toimunud. Sest põhiseaduse järgi tarvilikku rahvahääletust ei korraldatud. Ei kutsutud kokku ka parlamendi mõlemate kodade ühisistungit. Riiginõukogu saadeti lihtsalt laiali. Muidugi, kohutava kiiruga ja kirvetöiselt püüti anda toimuvale justnagu seaduslikkusele osutavaid jooni ja retuseerida alasti vägivalda. Ometi, Riigivolikogu polnud ju põhiseaduslikult üldsegi pädev otsustama riigikorra muutmist ja iseseisvuse loovutamist. Ta poleks seda olnud isegi mitte siis, kui ta oleks valitud seaduslikus korras. Aga ta ju valiti (lisaks sellele, et annekteerija diviiside ja tankide surve all) ebaseaduslikult ka veel selles mõttes, et eirati valimisseadustikus ette nähtud tähtaegu , monopoliseeriti kommunistliku bloki ainumäärav seisund – vastaskandidaate ei lastud üldse esitada – võltsiti valimistulemusi, mis nähtus sellest, et neid ei lubatud seaduslikus korras kontrollida. Ja lõpuks, peteti nii valijaid kui valituid sellega, et valimisplatvormis ei räägitud silpigi Nõukogude Liiduga liitumisest ja iseseisvuse loovutamisest – sest selle poolt hääletajaid oleks leidunud tõesti minimaalselt – aga niipea, kui valimised olid toimunud, kästi Riigikogu liikmeil hääletada loobumise ja liitumise poolt. Mõnel juhul isikliku hävitamise ähvardusel. Muuseas, miks ma sellest nii üksikasjaliselt räägin? Sest kommunismi ( ja ennekõike stalinismi ) kuritegude seas eesti rahva vastu on 1940-nda aasta anneksioonil otse võtmekuriteo tähendus. See avas ukse ja lõi oma pitseri kõigele järgnevale. Sellepärast paar sõna selle kuriteo seitsmest peamisest sooritajast: Stalin, Hitler, Molotov, Ribbentrop. Esimesed kaks oma sajandi esiroimarid, teised kaks nende tähtsamad abimehed. Ent peale nelja üldtuntud juhtfiguuri tegutses igas Balti riigis veel Moskvast saadetud pealavastaja. Leedus oli selleks Beria lähemaid mehi Dekanozov, kelle Hrustsovi ajal enesepuhastust üritanud Nõukogude võim ise maha laskis. Lätis oli sündmuste pealtvaatajaks kurikuulus Võsinski, keda maailm mäletab kui peasüüdistajat kolmekümnendate aastate teise poole hullumeelseis “rahvavaenlaste”-vastastes protsessides. Eesti Võsinskiks oli Zdanov – Stalini kuritegeliku kultuuripoliitika keulakuju, keda maailm tunneb David Pownalli näidendist “Meistriklass” kui Sostakovitsi ja Prokofjevi peamist – Stalini kõrval peamist mõnitajat. Otseosaline ikka veel määratlemata hulgas mõrvades. Niivõrd odioosne isik, et nii Peterburi ülikool kui Mariupoli linn vabastati nende palvel ammu häbist kanda tema nime — Aga miks ma sellest taas nii pikalt kõnelen? Sellepärast, mitmesugused stalinismi pärandihoidjad väidavad Zdanovi 1940-nda aasta laadateatri Eestis tänapäevani formaaljuriidiliselt seaduslikuks! Kümne aasta eest akadeemik Kudrjavtsev ja möödunud nädalal Juri Skuratov. Ja vaevalt on nad üksi oma sõgeda eksituse ohvrid. 25-ndal mail sel aastal avaldas “Eesti Päevaleht” Astrid Kandle pika intrvjuu Venemaa hiljuti tagandatud peaprokuröri Juri Skuratoviga. Selle tekst lõpeb nii: Ajakirjaniku küsimus: Olete väitnud, et peale Armeenia, kes korraldas vastava referendumi, lahkusid kõik teised vabariigid Liidust ebaseaduslikult. Aga kas Molotov-Ribbentropi pakt oli seaduslik? Ilmselt on Skuratovil veel hästi meeles omaaegne nn. Armeenia raadio küsimuste-kostuste-mäng (Washingtonist küsitakse, mitme kuupalga eest saab nõukogude tööline osta endale auto? Ja Erevan vastab pärast viivukest vaikust: Aga teil lintsitakse neegreid –). Küsimusele Molotov-Ribbentropi pakti seaduslikkuse kohta vastas härra Skuratov (ma oletan, et viivitamata): Selle eest Eesti astumine Liidu koosseisu 1940-ndal aastal oli formaaljuriidiliselt seaduslik. Ning Skuratov jatkas: See, et te lahkusite Liidust seadust järgimata, võib teile veel saatuslikuks saada — Mina siin küsin: Millist seadust me oleksime pidanud järgima? Nähtavasti Nõukogude Liidu põhiseadust. Aga m i k s ? Kui Nõukogude Liit ometi sealsamas lagunes? Ja kui meie sattumine sellesse liitu oli ja on meie eneste ja kogu stalinismivaba maailma veendumust mööda ebaseaduslik.

Skuratov jatkas: Möödub aeg, Venemaa saab uuesti superriigiks. Algab uus maailma jaotamine ja leidub jõudusid nii Eestis kui Venemaal, kes ütlevad, et Eesti lahkus Venemaa küljest ebaseaduslikult.” Ja siis ta lõpetas lõplikult. Ta kuulutas: Ses mõttes te elate miiini otsas.

Seda saab küll vaevalt nimetada eriti konstruktiivseks kuulutuseks. Pigem oli see väike psühhoterroristlik eksperiment. Aga hirmu see meile õigupoolest ei tekitanud. Sest – nagu me juba eelpool möönsime: me oleme sellega ajalooliselt harjunud. Pealeselle tundub meile praegune poliitiline silmapilk olevat just vastupidises mõttes perspektiivne: Venemaa uus juhtkond on kindlasti küllalt märgas mõistma, k u i sobiv on lõpetada pinged Vene suhetes Balti riikidega euroopalikul moel – sellega, et see juhtkond paneb stalinismi pärandi jäägi lihtsalt oma õlgadelt maha. Muidugi, see uus juhtkond tunneb oma võimalusi ja võimatusi paremini kui meie. Ja kui ta peaks jätma vajalikud sammud astumata, tähendab see, et ta ei saa neid veel endale lubada. Kahju, aga meie ootame ja loodame parimat.

Sõnavõtt rahvusvahelisel konverentsil Kommunismi kuritööd Tallinnas, 14.06.2000.a

Discussion

No comments yet.

Post a Comment