//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Mart Laar ja Peeter Tulviste: Mida rääkida lastele?

RIKUTUD on kokkulepet, mille järgi endised tippkommunistid tõmbusid poliitilistelt positsioonidelt tagasi

Riik, mis tahab kesta, peab tunnustama ja esile tõstma inimesi, kes on selle riigi eest võidelnud või muul viisil teinud selle heaks midagi väärtuslikku, endastmõistetavast kaugemale ulatuvat. Niisama tähtis on riigi kestmise seisukohast hukka mõista neid, kes on tegutsenud oma riigi vastu, teinud kaastööd selle vaenlaste ja vallutajatega. Keerukaks läheb asi siis, kui üks ja sama inimene on teinud mõlemat – nagu Prantsusmaa marssal Petain. Ja veel keerukamaks siis, kui riigikaotus ei kesta mitte viis aastat, nagu juhtus Prantsusmaaga Teise maailmasõja ajal, vaid viiskümmend aastat, nagu läks Eestiga.

Euroopa üldine arusaam on niisugune, et koostööd oma maa vallutajatega, nende huvides tegutsemist ei õigusta miski. Inimesele, kes seda siiralt kahetseb ja püüab edasiste tegudega heaks teha, võib osaks saada küll andeksandmine, aga kindlasti mitte autasu kollaboratsioonile eelnenud või järgnenud teenete eest, olgu need suured või väikesed. Meie omariiklus on kestnud veel liiga lühikest aega selleks, et see tava oleks jõudnud juurduda.

Kuna paljud endised ENSV juhtivtegelased aitasid 1988. aastast alates igati kiiduväärsel kombel – ning isiklikku heaolu ja vabadust ohtu seades – kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele, pääses ühiskonnas võimule vaikiv kokkuleppe, mille kohaselt endised juhtivkommunistid tõmbusid poliitilistelt positsioonidelt tagasi, uurimise alla võeti ja kohtusse saadeti ainult need, kel käed verised.

Kokkuleppe rikkumine

Isamaa algatusel kehtestati põhiseaduse lisasse säte, mille kohaselt võõra võimuga kõige tihedamal kombel seotud tegelased ei saanud kümne aasta jooksul asuda Eestis juhtivatesse ametitesse. Selle aja jooksul on Eesti riik suutnud erinevalt neist riikidest, kus endised juhtivkommunistid jäid võimule, teha radikaalseid reforme. Eesti riik on saanud piisavalt tugevaks, et üle elada isegi endiste kommunistide naasmine riigitüüri juurde.

Paraku on praeguseks tollast ühiskondlikku lepet rikutud. Osa endisi aktiivselt võõrvõimu teeninud kommuniste on asunud avalikult õigustama oma koostööd võõrvõimuga, selle asemel et seda kahetseda. Enamik neist on seejuures kindlasti teinud ka midagi head, olgu paljudele inimestele või mõnele üksikule. Paljusid meist on mõni võõra võimuga koostööd teinud inimene oma tollast ühiskondlikku positsiooni ära kasutades aidanud – seda eitada oleks tänamatu. Paraku: kollaboratsiooni ei õigusta miski. Kui küüditaja soovitas Siberisse saadetavatel kirve ja sae kaasa võtta, siis peeti teda seal ehk hea sõnaga meeles ja tal endalgi oli kergem – aga ennekõike oli ta oma rahva küüditaja.

Kahjuks on sellele olukorrale kaasa aidanud vabariigi presidendi poolt Eesti riigi aumärkide jagamisel tehtud valikud. Kui kõrgeid autasusid jagatakse ikka inimestele, kes kiskusid 1980. aastal maha sinimustvalge lipu, aga selle heiskajatele presidendil autasusid ei jagu, on midagi väga hullusti viltu. Robert Närska meelest oli seegi tegu ilmselt osa vabadusvõitlusest, mida eesti kommunistid 1940. aastast alates Eesti vabaduse nimel pidasid. Olukorda võiks päästa vabanduse palumine omal ajal korda saadetud tegude eest. Selle asemel on aga asutud halvustama inimesi, kes julgesid Eesti vabaduse eest kõigega riskides välja astuda.

Loomulikult on vabariigi presidendil põhiseaduslik õigus tunnustada just neid inimesi, kes on tema arvates Eesti riigi heaks midagi silmapaistvat teinud. Paraku on ses nimekirjas palju neidki, kes on rohkem jäänud inimestele meelde usina kannuste teenimisega võõra võimu ees, mis pealegi polnud mitte ükskõik milline võõrvõim, vaid 20. sajandi kõige enam inimelusid hukutanud rezŠiim.

Millest kirjutasite 1986. aastal?

Võtke mõni Rahva Hääle number ja lugege, mida need inimesed tollal kirjutasid. Miks peaksime uskuma seda, mida nad praegu räägivad, kui nad pole lahti ütelnud sellest, mida nad tollal rääkisid? Need inimesed peavad praegu tegutsema oma riigi hüvanguks selle nimel, et ära teenida hea mälestus endast. Osa neist teebki seda. Paraku tuletas seekordne autasustamine üldsusele meelde, mida nad varem on teinud. Usume, et seda ei oleks maksnud teha.

Kuigi mine tea, vahest on see isegi hea. Vahest peamegi hakkama omal ajal toimunust rääkima mitte enam ebaisikuliselt, vaid konkreetselt. Samas ei tasu minevikuga tegelda mitte mineviku, vaid tuleviku nimel. Mitte inimeste väärtegude osatamise, vaid riigi ja rahva kestmise nimel.

Kui lugeda, kuidas mõni endine kommunist end õigustab, siis tahaks teada, mida ta räägib oma lastele või lapselastele. Kas räägib neilegi: teeni millist võõrast rezŠiimi ja tema klassi- või rassivaenu õhutavat ideoloogiat tahes, peaasi, et sul elus hästi läheks. Ja siis kui näed, et see ideoloogia hakkab kokku varisema, vaheta kähku poolt ning asu uut korda sama usinalt teenima. Et mina, näe, tegin nii ja sain veel presidendilt selle ilusa teenetemärgi siin karbi sees. Või räägib ta siiski lapselapsele, et elas keerukal ajal ja kui saaks elu korrata, siis teeks mõnda olulist asja teisiti? Kui ta tahab, et ta järglane käituks nagu vaba riigi vaba kodanik, siis soovitaks küll viimast.

Mart Laar, ekspeaminister (Isamaaliit)

Peeter Tulviste, akadeemik (Isamaaliit)

Eesti Päevaleht 22.02.2006

Discussion

No comments yet.

Post a Comment