//
hetkel sirvid...

Mart Laar

Mart Laar: Ettevalmistused Eesti liitumiseks Euroopa Liiduga

Lugupeetud spiiker, lugupeetud Riigikogu liikmed! Seisan täna teie ees selles kõrges ja auväärses puldis, et rääkida eurointegratsioonist. Kindlasti olete nii teie kui on ka kogu Eesti ühiskond seda mõistet lõpmatuseni kuulnud. Võib isegi öelda, et sellest on sedavõrd palju räägitud, et asja mõte jutu sisse vahel ära kaduma kipub. <!–more–> Vahel tundub, nagu oleks eurointegratsioonist saanud mingi omaette eesmärk, millele allutatakse kõik teised meie sihid ja unistused. Nii ei tohi see kohe päris kindlasti olla. Seetõttu ei soovi ma täna teile rääkida mitte niivõrd palju eurointegratsioonist, vaid eeskätt Eesti riigist ja rahvast ja nende huvidest. Just nende heaolu nimel tegutsemiseks on rahvas meid Toompeale valinud. Eesti heaolu on see eesmärk, mille saavutamise nimel endale ülesandeid püstitame ja neid ka lahendame.

Mis on need alad, kus meie tagasihoidlik areng pidurdab heaolu kasvu, kus vajame selget hüpet edasi? Esiteks peame tänast Eestit vaadates endale ausalt tunnistama, et Eesti on oma õhtumaiste naabritega võrreldes veel väga vaene maa. Oleme küll viimastel aastatel kiirelt edasi sammunud, kuid me ei näe enda ümber sugugi sellist elukeskkonda, mis Euroopas tavapärane ning normaalne on. Oleme väikene riik ja see peaks tegelikult olema meie jaoks eelis. Suhted riigi ja rahva vahel peavad väikeses riigis olema kodused ja meeldivad. Kahjuks see nii pole. Meie inimesed tunnevad end tihti kaitsetuna ja abituna, kui suhtlevad avaliku võimuga, olgu see omavalitsus, riigiasutus või kohus. Me kulutame oma riigi pidamiseks rohkem, kui meil selleks jõudu on, ja sellele vaatamata on Eesti rahvas oma riigist ohtlikult võõrandunud.

Väikene rahvas ja riik peaksid suutma oma asju pingevabalt ja tasakaalukalt ajada. Sedagi pole me alati kahjuks suutnud. Meie ühiskond on otsekui üleminekupinges, mis kahjustab suhteid inimeste vahel, mis ei muuda kurjaks ja õelaks mitte ainult poliitikuid, vaid ka tavalisi inimesi. Eesti sotsiaalne sidestatus on häbematult nõrk, hoolitsus perede ja pensioniikka jõudnud inimeste eest ohtlikult madalal tasemel. Halastus, hoolitsus ja osavõtlikkus pole tänases Eestis just laialt levinud mõisted. Raske on rääkida sotsiaalsest turvalisusest, kui pole senisest kindlamini tagatud kodanike vara ja elu kaitse kuritegevuse eest. Samas vaimus võib veel pikalt jätkata. Loomulikult võib mõni nimetada seda virisemiseks ja Eesti saavutuste eitamiseks. Nii see kindlasti ei ole. Me oleme tegelikult teinud õigeid asju ja käinud õigel teel ning jõudnud seetõttu kaugemale kui enamik meie saatusekaaslasi. Aga just need saavutused, just see meie kaheldamatu edu paneb täna ja nüüd meile kohuse võrrelda end arenenud Euroopa riikidega, mitte enam endise Nõukogude Liidu ega Kesk- ja Ida-Euroopa maadega.

Just seda võrdlust silmas pidades ei jää meil tänast Eestit vaadates üle muud kui tunnistada, et oleme veel liiga vaesed, ühiskonna sidusus pole piisav, nõrk on turvalisus ja haldussuutlikkus, innovatsioonist ja selgest tulevikunägemusest rääkimata.

Küsin: kas see tõdemus peaks meis tekitama meeleheidet või lootusetust? Ma arvan, et mitte. See peaks meis ühelt poolt tekitama kahtlemata uhkust selle üle, mida me oleme saavutanud. Sest kes oleks kümme või isegi viis aastat tagasi võtnud tõsimeelselt väidet, et me ei sea endale sihiks enam Kesk-Euroopa riike, vaid orienteerume tunduvalt kõrgematele standarditele, oleme kõiges, mida me teeme, kõiges, mida me otsustame, ning kõiges, mille poole me püüdleme, võtnud endale võrdluseks Euroopa. Loomulikult ei pea me tõesti lõputult rääkima Euroopasse minekust, sest tegelikult oleme me kogu aeg nii geograafilises kui ka kultuurilises mõttes sinna kuulunud. Seetõttu pole meil vaja teha valikut Euroopa poolt või vastu. Mille vahel me aga valima peame ja varsti ka juba valida võime, on see, kas me soovime olla Euroopa asjades hääleõiguslik otsustaja või jätkuvalt hääleõiguseta kõrvaltvaataja. See on küsimus, millele me peame kõigepealt vastuse andma omaenda visa tööga, et seejärel võimaldada Eesti rahval rahvahääletusel oma otsus teha. Eesti on Euroopa Ühenduse poole sammunud juba mitu aastat. Pean tunnistama, et oleme teinud tublit tööd, kuigi, mis seal salata – alati oleks üht-teist olnud võimalik teha veelgi paremini. Praeguseni on läbirääkimised Euroopa Liiduga kulgenud kavandatud tempos. Meie positsioonid ehk lähteseisukohad on esitatud 29 peatüki osas 31-st. Kaheksa peatüki osas on kokkulepped juba saavutatud ehk need on ajutiselt suletud, nagu läbirääkijate kõnepruugis üteldakse.

Euroopa Liidu hiljutine Helsingi tippkohtumine pani meid uude olukorda. Liitumislaua taha kutsuti veel kuus riiki. Tunneme selle üle head meelt, kuid samas teame, et see tähendab konkurentsi olulist tihenemist ja suuremat nõudlikkust kandidaatriikide suhtes. Nii peame taas kord tõdema, et meie tulevik on meie endi kätes. Euroopa Liit on andnud mõista, et sellel aastal eraldatakse terad sõkaldest ja otsustatakse tegelikult, millised riigid on esimestena valmis Euroopa Liiduga ühinema. Sügisel ilmuv järjekordne eduaruanne võib saada meie lähituleviku suhtes määravaks. Viimane eduaruanne meie tegevuse kohta oli üldjoontes positiivne ja osutas meie kiirele arengule paljudes valdkondades. Seda taset tuleb hoida, ühtaegu likvideerides kriitikaks põhjuse andnud etteheited. Kui suudame hoida kavandatud tempot, on reaalne lõpetada läbirääkimised sisuliselt aastal 2001, et tegelda nende tulemuste vormistamisega aastal 2002 ning saavutada täisliikme staatus aastal 2003.

Loomulikult võib küsida, miks meil selle Euroopa Liiduga nii kiire on. Ma ei tahaks küll kurja ennustada, kuid vaadates meie ümber toimuvaid arenguid, on alust karta, et esimesele laienemisringile võib järgneda teatav vahe, mis võib just meid – ja küllaltki ohtlikult – jätta nn halli tsooni kahe kultuuriruumi vahel. Usun, et Eesti riigi stabiilse arengu huvides on astuda Euroopa asjade otsustajate hulka sedavõrd kiiresti, kui see meile võimalik on. Mis on aga Euroopa Komisjoni arvates need probleemid, mille lahendamine võimaldaks meil jõuda Euroopa tasemele? Peab tunnistama, tulles tagasi minu tänase ettekande alguse juurde ja vaadates eduaruannetega meile pandud ülesandeid, et need on pea 100% samad, mida enne mainisin. Näiteks järgmise aasta lühiajalisi ülesandeid: arendada sotsiaalset partnerlust, lõpetada pensionireform, kiirendada karistusseadustiku reformi, tugevdada finantsjärelevalvet, tõsta haldussuutlikkust, kiirendada maareformi käiku jne.

Et läbirääkimised kulgeksid edukalt ja hinnangud oleksid meile soodsad, tuleb meil loomulikult kodus tõsiselt pingutada. Meie põhilistele probleemidele ma juba eespool osutasin. Meie liitumise takistuseks on nimelt needsamad asjad, mis meile endale muret teevad ja mida me Eesti rahva huvide nimel peaksime igal juhul niikuinii lahendama: vähene haldussuutlikkus, vähene turvalisus ja sotsiaalse kaitse mehhanismid, reformide venimine, korrastamata siseturg, väljakuulutatud õilsate kavatsuste aeglane rakendumine, olgu tegemist põllumajanduse, keskkonnahoiu, töötervishoiu ja -ohutuse või sisekontrolliga. Niisiis, iga sammuga, mille me astume Eesti ees seisvate põletavate küsimuste lahendamiseks, iga otsusega, mida teeme oma rahva elujärje parandamiseks, oleme rohkem ja täisväärtuslikumalt Euroopas. Seetõttu peame ka eurointegratsioonist rääkides rõhutama, et tegemist pole mitte eesmärgiga omaette, vaid suunaga, mis tagab Eesti rahvale olevikus ja tulevikus kindla ja rahuliku tuleviku. Eile kinnitas valitsus oma istungil Vabariigi Valitsuse 2000. aasta eurointegratsiooni tegevuskava, mis on ajalises järjekorras juba viies, kuid tänase valitsuse esmane prioriteet. Seekordne tegevuskava on tingimusteta täitmiseks.

Selles sisalduvaid Eesti riigile hädavajalikke ettevõtmisi pole enam kuidagi võimalik edasi lükata. Valitsuse töökava hakkab 100% kattuma eurointegratsiooni tegevuskavaga, mis fikseerib selgelt nii tegevuse eesmärgid kui ka vastutuse. Julgen kinnitada, et kontroll lubaduste täitmise üle tuleb karm.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! See tegevuskava on valitsuse koduleheküljel välja pandud ja seetõttu ei hakka ma teid tüütama selle väga mahuka dokumendi põhjaliku tutvustamisega. Sellega on teil võimalik igaühel endal tutvuda. Mõnda tegevuskava lõiku ja eriti osasid läbivat küsimust soovin siiski mõne sõnaga puudutada. Sisulisel poolel on selle programmi üks võtmesõnu haldussuutlikkus. Kui õigusaktide vastuvõtmine on edenenud, võime öelda, tingimisi rahuldavalt, siis nende toimimine takerdub pahatihti meie riigimasina suutmatusse. Kohati sedavõrd, et see tekitab meie suhtes kahtlusi ja umbusku, nii et Euroopa Liit küsib, kas Eesti ikka on suuteline oma ilusaid seadusi ka rakendama.

Kui vastame jaatavalt, on meie ülesanne luua toimiv, usaldusväärne, läbipaistev ja rahakotile vastav haldussüsteem. On vaja läbi viia haldusreform ja see viiakse läbi igal juhul enne järgmisi korralisi valimisi. Seega: seatud tähtajaks ON meil riik, mis pööratakse näoga rahva poole, mis odavalt ja hästi teeb oma elanike jaoks seda, mida me tahame, et riik teeks. See ei tähenda ei Eesti juhtimist neljast oblastist ega sadade uute ametnike palkamist. Pigem vastupidi. Haldusreform tähendab efektiivset avalikku võimu ja sellega seoses vähem, aga paremini ja tõhusamalt koolitatud ametnikke.

Haldusreform tähendab ka seda, et meie õigussüsteem langetaks otsuseid, mis vastaksid Eesti inimeste arusaamale õiglusest, et Eesti inimesel oleks Eesti riigis võimalik turvaliselt ja rahulikult elada. Haldussuutlikkus tähendab seda, et Eesti suudaks vajaliku kiirusega üle võtta vajaliku koguse erinevate alade standardeid. Need pole mitte sedavõrd olulised Euroopale, vaid meie enda ärimeestele, kes kaupade vaba liikumist kasutades suudavad meie ekspordipotentsiaali paremini rakendada. Haldusreform tähendab ka tugevamat finantskontrolli, selgeid kvaliteedikontrolli reegleid, aktiivsemat võitlust organiseeritud kuritegevuse, narkokaubanduse, korruptsiooni ja rahapesuga.

Haldusreform tähendab ka tunduvalt tugevamat kontrolli välisabi ja selle kasutamise üle. Euroopa Liit on olnud ja on kasvaval määral meie suurim välisabiandja. Aga sellesse abisse ei tohi suhtuda kui mõisa köide või loterii peavõitu. Seda tuleb kulutada eesmärgipäraselt, tõhusalt ja säästlikult, nagu me õnneks oleme hakanud oma maksumaksjate rahasse suhtuma, mitte kulutades iga hinna eest, vaid riigi kui elukeskkonna arendamise huvides. Vahel tuleb aga kahjuks ette, et meie välisabitaotlused on koostatud abitult ning tähtsuse järjekorda eirates, mis järjekordselt näitab meie nõrka kodutööd ja haldussuutmatust haldussuutlikkuse asemel. Välisabi tuleb keskendada Euroopa Liiduga liitumiseks tehtavate jõupingutuste toeks ja mida rutem, seda parem.

Haldussuutlikkus tähendab ka seda, et me võtame selle aasta jooksul vastu Euroopa Liiduga kooskõlastatud meie keeleseaduse rakendusmäärused, lisades need, kui vajadus on, kindluse mõttes ka seadusesse, tagades sel teel normaalse suhtlemise meist lääne poole jääva maailmaga ning luues samal ajal tõhusa mehhanismi eesti keele positsioonide reaalseks tugevdamiseks Eestis. Kindlasti pole haldusreform meie järgmise aasta ainukene prioriteet. Lisaks haldusreformile tuleb lõpule viia mitmed muud reformid, mis meist Euroopa riigi teevad. Eesti on Euroopas hea mainega reformiriik. Valitsus töötab selle nimel, et Eesti saaks reformiriigist lõpetatud reformidega normaalseks riigiks. Kui mitte heaoluriigiks, siis vähemalt hea tujuga riigiks. Hea tujuga riigis ei toimu pidevalt omandi- ja maareform, pensioni- ja tervishoiukorralduse reform, totaalne erastamine ja haridusreform. Selle päranditombu korraldamisega tuleb ühele poole saada, sest pole halvemat kui lõpmatult veniv reform. See paneb meile eelseisval aastal väga suure vastutuse. Meie ees seisvaid eesmärke suudame saavutada vaid ühiselt tegutsedes, täitevvõimu ja seadusandliku võimu jõupingutusi ühendades. Olen veendunud, et Riigikogu liikmed suhtuvad valitsuse tegevuskavasse piisava nõudlikkusega ning tunnevad ka oma vastutust toimuva ees. Eesti saab Euroopa poole liikuda vaid valitsuse ja Riigikogu ühistöös. Kui valitsus ei tee, ei saa ka Riigikogu teha, ja vastupidi. Kui valitsus ei esita eelnõusid, pole Riigikogul, mida menetleda. Kui Riigikogus asi takerdub, pole valitsusel korda, mida rakendada.

Riigikogu tegi möödunud aastal asjalikku tööd, mille tulemuseks on 50 eurointegratsiooniga seotud, õigemini, euroopalikku seadust. Eriti tahan esile tõsta Euroopa asjade komisjoni üha aktiivsemat osa liitumisprotsessis. Samas ei saa jätta meenutamata, et Riigikogu menetluses ootab oma järge veel 28 samasugust eelnõu, mille taga seisab rakendusaktide vastuvõtmine ja vajalike institutsioonide loomine. Ma olen veendunud, et Riigikogu suudab oma tegevust sellel alal veelgi tõhustada. Eriti tõstan sellel taustal esile menetluses olevat telekommunikatsiooniseadust, mille lugemine toimus just äsja enne minu sõnavõttu, võlaõigusseadust, uut karistusseadustikku.

Et Eesti plaanid ja teod, mida me teeme valitsuses ja parlamendis, oleksid alati teada ja õigesti mõistetud, tuleb neist ka teada anda. Juba ülehomme kohtun Brüsselis Euroopa Liidu Komisjoni presidendi Romano Prodi ja veel mitme komisjoni liikmega. Mul on rõõm neile tutvustada siin täna toimuva arutelu tulemusi kui värsket, väga kindlat märki Eesti kavatsuste tõsidusest. Samas leian, et veel tõhusam viis Eestist teada anda on võõrustada oma partnereid Euroopast siin, kodus. Sest tihti räägib meie tegelikkus Eesti saavutustest paremini kui meie ümberjutustused sellest. Sellega seoses rõhutan, et ka külaliste vastuvõtmine on töö, mida saab praegusest paremini teha. Mulle näib vahel, et kaugete külaliste saabudes tabab meid soomeugrilik masohhistlik enesehaletsushoog, mis sunnib meid rääkima peamiselt sellest, mis on halvasti, või kui mitte halvasti, siis väga halvasti. Kuigi teame, et “maailm on ju üks hädaorg” ja Potjomkini külade ehitamine on alati halvasti lõppenud, kutsun siiski nii teid, lugupeetud rahvaesindajad, kui ka kogu Eesti rahvast vahetevahelgi tundma pisikest kõditavat uhkustunnet selle üle, mida me ühises töös oleme tegelikult saavutanud. Sest kuigi meie unistuste muinasmaa jääb ja vahest jääbki jääma meist kättesaamatusse kaugusesse, oleme ometi suutnud teha rohkem, kui kunagi seda uskusime või meist usuti. Ja lõpuks kõige tähtsamast – meie töö kaotab sellel ajal ja paljudel teistel aegadel mõtte, kui sellel pole rahva toetust. Euroopa Liiduga liitumise eeltingimus on, et sellesse usub Eesti rahvas. Ja Eesti rahvas usub seda vaid juhul, kui näeb, et see on Eesti rahva huvides. Usutav on see, mis on arusaadav. Arusaadav on see, mis on käegakatsutav. Käegakatsutav tuleneb otsustest, mida teevad valitsus ja Riigikogu. Seega, mida kiiremini paraneb iga Eesti inimese elujärg, seda suuremad on eurointegratsiooni võimalused. Ja ümberpöördult: mida rohkem on eurointegratsiooni, seda kiiremini paraneb meie elujärg. Lihtne see pole, aga võimatu hoopiski mitte. Jõudu meile selles töös ja tänan tähelepanu eest!

Mart Laari kõne Riigikogus 19.01.2000, Riigikogu stenogramm

Discussion

No comments yet.

Post a Comment