//
hetkel sirvid...

Eero Alamaa

Eero Alamaa: Uus vana mõte

Vanadel aegadel oli elu lihtne – mida kaugemale minevikku, seda vähem oli asju välja mõeldud ning usina mõtleja tegevuspõld oli üsna mõõtmatu. Praegustes oludes, kus kitsikus ja väljapääsmatus paistavad eriti rõhuvat, kõlab üleskutse uuenduslikult mõelda lausa igapäevaselt ja üpris kõrgelt ülevalt. Kindlasti ongi hulk inimesi ideid genereerinud, kardetavalt suurem hulk rehmab aga tüdinult käega või tunneb ennast lihtsalt pahasti, sest tükk aega pole midagi pähe tulnud. Suutmatus rahvuslikul tasemel uut, siduvat ning kõiki ühendavat ideed või suunda leida tekitab ka pettumust rahvusliku ühtsuse enese suhtes – palju meil seda tänasel hetkel üldse on?

125 aastane innovatsioon

Üks häda rahvusliku eesmärgi leidmisel seisneb ilmselt asjaolus, et projekti maitse jääb külge. Projekti maitse ei tundu aga rahvuslikele asjade loomukohane olevat. Küllap tuleneb see “ülekutselisusest”, on justkui õõnes vorm, millele tuleks sisu leida, ära teha. Kas meil on midagi sellist üldse vaja? Äkki on ta meil tegelikult juba olemas?

125 aastat tagasi oli rahvuslik ergastumine kestnud juba vähemalt paarkümmend aastat. Tartu üliõpilaste sekka jõudnud eestlased olid mitmel korral üritanud Eesti organisatsioonina üles astuda, tõsi, esialgu edutult. Ometi oli neis tajumine, et edenevad olud, rahvas kasvanud tahe võimaldaksid just praegu midagi ette võtta. Üliõpilaste enese seest tulnud äratundmisest sündiski enne sisu, kui sellele anti sini-must-valge vorm. Kodanikualgatus, mille järgi täna puudusttundvalt õhkame, lausa pakitses toona.

Uuenduslikkuse käekäik

Uuenduslik ja oma loomise ajahetkel radikaalne, ei paista sini-must-valge tänapäeval enam päris niisugusena. Kuid sini-must-valge sünnilugu ja käekäik võiksid ka täna olla eeskujuks uuenduslikule mõtteviisile ning äratundmisele, mida ja kuidas teha. Üleskutse olla lihtsalt innovatiivne ei ole muidugi vale (ning võiks kindlasti kedagi ärgitada). Kuid mida me päriselt vajame, millised on tänased võimalused ning ehk kõige olulisem: missugune meie isiklik äratundmine? Selle asemel, et ennast muserduseni mõtlema piitsutada või tüütavaid stampe korrata. Vastus võib täiesti vabalt olla, et ülemäära tõmmelda ei olegi põhjust.

Kui vajame projekti, siis võiks selleks kõlvata kasvõi eesti müütide murdmine. Mälu instituut on meil olemas, miks ei võiks sama oluline olla müüdi instituut? Mineviku haldamine selleski suunas võiks tervendavalt mõjuda. Küllalt leiaksime ajaloost ja tänapäevast ainest, et väärata arusaam eestlasest, kui tuimast individualistist. Oleme kokku tulnud kõrgete emotsioonidega ja palju korda saanud – oma külas, tänavas ja riigis. Sugugi ei käi meie kohta kõnekäänd, et eestlase parim toit on teine eestlane. Pigem oleme teineteist toetades, kaasa mõeldes ning eeskuju võttes alati vajalikul määral vastuoludest üle saanud. Sini-must-valge värvi sünniloos on see kõik olemas. Kui on meelest läinud, tuleb kas või raamatutest veel üks kord järgi vaadata. Või vanavanamatelt küsida.

Rituaal…

Hoolimata oma vägevusest erinevate tähenduste ja inimeste ühendamisel, suubuvad nii võimsad sümbolid aja jooksul kasutuskordadesse, reglementidesse ja traditsioonidesse. Kuid ühtsuse allikana ja koosolemise eeskujuna ei vaja me uut ega teistsugust. Viis, kuidas saada osa uuendusliku – ja siiamaani värske – mõtte jõust on lipuvärvide igapäevane kasutamine. Jääb küll oht, et öö- ja päevapoliitilise võitluse välistunnusena, turunduseesmärgi või kitsa erahuvi asjus kasutatakse kõigile kuuluvat sümbolit kurjasti. Niiviisi võime ise enesele tekitada võõrandumise mitte ainult märgist, vaid kõigest, mida ta tähistab. Sellest tuleb hoiduda.

Rituaal on küll olemuselt muutmatu ja alati ühte moodi korduv, kuid lipus elavatest tähendustest võime rituaali kaudu osa saada. Vabas riigis on meil selleks voli olemas. Kindel ja väärikas hetk selleks on sünnipäev. Tänavu saab meie lipp 125 aastaseks.

Ega vana asi ei keela oma elujõudu.

Artikkel ilmus ajakirja Meie Pere 2009 juuninumbris.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment