//
hetkel sirvid...

Eesti Üliõpilaste Seltsi album XVII

Mart Laar: Põlvkondade konflikt Eesti Üliõpilaste Seltsis aastasaja vahetusel

Eesti Üliõpilaste Seltsi ja eesti ühiskonna kujunemise uurijad on rõhutanud nii ühes kui teises esinenud järjepidevust erinevate aatesuundade vahel.  J. Hurda tegevuse jätkajaks olid Villem Reiman ja Jaan Tõnisson, C. R. Jakobsoni mõttemalli esindas Konstantin Päts. Üldiselt on selline lähenemine ilmselt õige, mis ei tähenda aga, et eri põlvkonnad üksteisega probleemideta oleks suhelnud või et aatesuunale alusepanijad endale just selliseid järglasi oleks soovinud.

Eriti selgelt torkab see silma, jälgides Jakob Hurda ning tema põlvkonnakaaslaste ja Jaan Tõnissoni suhteid. Omades maailmavaates ja ellusuhtumises palju ühist, jätkus nende meeste vahel piisavalt ka erinevusi, mis vahel üsna teravalt välja lõi. Aset leidnud lahkhelisid võib iseloomustada ka põlvkondade konfliktina. Tagantjärele on sedalaadi tihtipeale isiksuste tasemel tekkinud probleeme püütud maha vaikida. Sellel pole siiski mõtet. Muidu tunduks isiklikest vastuoludest tulvil kaasaeg meile liig labase ja tühisena. Tegelikult võime vaid tõdeda, et “pole paremaid, halvemaid aegu”. Loodetavasti aitab seda omal kombel kinnitada ka järgnev artikkel.

Niisiis, põlvkondade konflikt aastasaja vahetusel Eesti Üliõpilaste Seltsis. Paljuski kontsentreerus see Jakob Hurda ja Jaan Tõnissoni vastuoludesse. Nende tutvumine langeb 1890ndate aastate algusse, Eesti Kirjameeste Seltsi ümber käinud võitluste perioodi. Jaan Tõnissonist oli mõni aeg tagasi saanud EÜS-i liige ning ilmselt oli just Eesti Üliõpilaste Selts see, kus noor ja rahvuslikku liikumisse alles lülituv Jaan Tõnisson selle ühe liidri Jakob Hurdaga kokku puutus. Vananev Jakob Hurt ja noor Jaan Tõnisson olid aktiivselt tegevad Seltsist korporatsioon Fraternitas Viliensise loomisel. J. Hurt oli selles energilisemaid taganttõukajaid vilistlaste poole pealt, Jaan Tõnisson omakorda kaasvõitlejate seas.

Sellele vaatamata tundub, et ühel või teisel põhjusel ei jätnud noor Jaan Tõnisson J. Hurdale positiivset muljet. J. Tõnissoni eakaaslastest tekkis tal palju parem kontakt samuti rahvaluulest ja keeleteadusest huvituva Oskar Kallasega ning hiljem Heinrich Koppeliga, kes abielu kaudu astus ka J. Hurda kitsamasse perekonnaringi. Võimalik, et noorest Jaan Tõnissonist peletas J. Hurta eemale selle mingil määral C. R. Jakobsoni meenutav järsk ja tormakas käitumislaad, vaid üht ainuõiget suhtumist tunustav elunägemus. Kirjutas ju Jakob Hurt Jaan Tõnissoni stiili kohta “Postimehes” mõni aeg hiljem, 14. juunil 1906: “”Postimehe” kombe on mind kurvastanud. Tema vaidleb küll poliitika väljal isevalitsuse vastu, aga ise on ta Eesti pinnal isevalitsuse vaimu täis; kõik peavad ennast tema arvamise alla andma, nagu ei oleks tõisel pool jõge ja mäge meeli ja mõtteid olemaski. See iseloom on palju häid ja auusaid Eesti mehi pahandanud.” Jaan Tõnissonist võis J. Hurta eraldada ka selle agar toetus täiskarsklusele ning üldse kalduvus äärmustesse.

Olid põhjused millised tahes, Jaan Tõnisson J. Hurda lemmikute hulka ei kuulunud. Selgelt ilmnes see näiteks 1894. aastal “Postimehe” ülevõtmiskatsel. Algatajaks oli siin V. Reiman, kes esitas J. Hurdale plaani osta K. A. Hermannilt ära Eesti ainus päevaleht “Postimees” ning pakkus selle uueks peatoimetajaks noort Jaan Tõnissoni. Paraku polnud J. Hurt J. Tõnissonist väga heal arvamusel ning soovitas toimetajaks hoopis O. Kallast. 8. septembril 1894 kirjutas ta V. Reimanile: “Soovitud toimetaja T., kellest mina tema elava südame armastuse ja ustavuse pärast austan, ei näita mull sugugi selle ameti peale valmistatud olevat. Tema kirjutamise kombe ja kirjakeel on minu arvust otse nõdrad. […] Mull näikse lugu nii olevat, et ka armas sõber T. ühtainust lehekülge Ahrensi grammatikast ei ole lugenud. Tema arvatud abilisel võib kiri ja keel küll koguni tõine olla, aga ära proovitud ei ole see ka veel mitte. Sellepärast on minu nõu: Astugu mõlemad esiotsa selleaegse toimetuse liikmeks ja toimetagu lehte üks aasta. Sõbrad juhatavad, kritiseerivad kõrvalt, noored vennad õpivad ise hoolega ja siis aasta pärast, kui proovi aeg mööda ja selgus kindel, siis tehtagu kaup ja astugu uus värk ilma. Siis olen ka mina valmis osa võtma jõudu mööda ja hää meelega, sest asi iseenesest on ju kõige tähelpanemise ja aitamise väärt. Ehk: palutagu O. Kallas toimetaja ammeti pääle. Peaks see raske ammeti vasta võtma, siis on minu arvates asjal üsna tõine hoog. Siis oleksin ma valmis, ilma proovi tegemata osa võtma. Siis jääks ainult see kartus, et leht aja kareduse ehk vaenlaste viha läbi surma võib saada.

Lõppeks oleks minu viimane soov, et asi veel läbirääkimise ja ootamise pääle jääks, kunni kõik selgub. Asi on nii tähtis, iseenesest ja oma tagajärgedega, et seda kahtlase ja kardetava põhja pääle mitte panna ei või.” Kõigile sobiva kandidaadi ning vajaliku kapitali puudumise tõttu jäigi ettevõtmine esialgu katki. Vaevalt, et J. Hurda negatiivne arvamus J. Tõnissonile siiski teadmatuks jäi.

1896. a. osteti “Postimees” noorema sugupõlve poolt ikkagi ära ning Jaan Tõnissonist sai selle peatoimetaja. J. Hurt jäi sellest ettevõtmisest praktiliselt aga juba kõrvale. Ta toetas küll “Postimeest”, kuid ei distantseerunud samal ajal täielikult teistest konkureerivatest väljaannetest. See-eest võis “Postimehest” aeg-ajalt leida J. Hurda perekonda puudutavaid negatiivse iseloomuga kirjutisi. Nii või teisiti: Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Eesti avalikus elus oli jämedam ots minemas uue põlvkonna kätte.

Kuigi väliselt möödus põlvkondade vahetus valutult, esines siiski teatavaid pingeid. Jakob Hurdale tundus näiteks, et mõned nooremad vilistlased püüdlevad Eesti Üliõpilaste Seltsis liig suure võimu poole. J. Hurt üritas rohkem toetuda sellistele noorema põlvkonna tegelastele nagu Heinrich Koppel ja Oskar Kallas ning neid Eesti avalikus elus esile tõsta. Selleks tuli J. Hurda meelest Jaan Tõnissoni aktiivsust aga teataval määral piirata. 21. oktoobril 1898 kirjutas Jakob Hurt värskele vilistlaskogu esimehele H. Koppelile: “Ma kuulen, et Üliõplaste Vilistlaste keskes mõnda vaidlemist on, kus meeled ja mõtted lahku lähevad. See võib ju meeste keskes olla. Aga vaadatagu ja valvatagu, et sest Seltsi lõhkumist ei tõuse. Räägitakse, et nimelt Tõnnisson iseäranis käre olevat. Ta tegevat ka Üliõplaste konventidel kära. Mis on suguvennal Tõnnissonil aktiivide konvendil üleüldse tegemist? Senna ta ei puudu enam. […] Räägi ommeti Tõnnissoniga, et ta oma kombega meile kahju ei tee.” J. Hurda arvamust jagasid ka mitmed teised vanemad vilistlased, nagu näiteks endine vilistlaskogu esimees Heinrich Rosenthal, kes oma mälestustes süüdistab J. Tõnissoni nooremate üliõpilaste ülesässitamises vanema põlvkonna vastu.

Pingete taustaks oli Seltsis tekkinud vastuolu korporatiivse ning seltsiliku suuna vahel. Kui 1890ndate aastate algul püüdles Selts korporatsiooniks saamise poole ning hilisem täiskarsklane Jaan Tõnisson organiseeris Seltsis esimese “Landesvateri”, siis sajandi lõpuks oli olukord põhjalikult muutunud. Sakslus ja kõik saksapärane oli muutunud negatiivseks ja tõrjutuks. Eesti rahvuslik isetaedvus oli “Tartu renessansi” vahendusel tõusnud sootuks uuele tasemele. Kui varem oli suhtlemist saksa seltskonnaga ja saksa keele kõnelemist perekonnas peetud igati normaalseks, siis nüüd tõusid esiplaanile rõhutatud eestlus ja eesti keel. Korporatsiooni ideest loobumise taustaks olid ka halvenenud suhted kohalike sakslastega. Mitmetele juhtivatele Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetele tundus, et saksa korporantide joomakommete järeleahvimine peletab Seltsi liikmeid eemale tõsisest rahvuslikust tegevusest, mis nende meelest pidi saama Eesti Üliõpilaste Seltsis valdavaks. Ilmselt tundus V. Reimanile ja J. Tõnissonile, et kogu Eestit haaranud karskusliikumise taustal on üliõpilaste joomakombed oma aja ära elanud.

1898. aasta vilistlaste koosolekul võeti joomasundusest ja nn. rebaste-kommaanist loobumine esimest korda üles, järgnes loobumine värvikandmisest ja mitmetest teistest korporatiivsetest tavadest. Leiti, et tuleb jätta kõrvale kõik, mis oli omane saksa korporatsioonidele. Teine osa Seltsist aga luges üliõpilaste seltsi eeskätt kohaks elurõõmu maitsmisel ja nooruse jõukülluse avaldamisel. Korporatiivse suuna pooldajad pidasid Seltsi eeskätt intiimorganisatsiooniks, kus sõlmitud sõprussidemed jäävad püsima kogu eluks. Tänapäeval võib dispuut teemal, kas eesti üliõpilastel sobib “Landesvaterit” laulda või mitte, tunduda tühisena, kuid tollal oli see asjaosaliste jaoks ülioluline. Heinrich Rosenthal koguni lõpetab vastuoluga üliõpilaste seltsis terve ajajärgu Eesti ajaloos. Kui seni oli rahvuslikul liikumisel olnud üks ja selge liider — algul J. V. Jannsen ning seejärel J. Hurt – siis nüüd rahvuslik liikumine lõhenes.

Lahkhelid Eesti Üliõpilaste Seltsis saavutasid haripunkti uue aastasaja alguses. Üksteise järel tõrjuti vanad tavad Seltsist välja. See tekitas kasvavat pahameelt vähemusse jäänud Seltsi liikmetes, mistõttu taas kerkis üles Seltsist korporatsiooni asutamine. Pinge eri suundade vahel oli Seltsis pidevalt kasvanud. Auvilistlase Aadu Lüüsi sõnul oli Selts jõudnud ajajärku, kus Seltsis olid ainult kas korpimeelsed või korpivastased. Seejuures on huvitav märkida, et korpivastaste eesotsas olid mehed — näiteks Villem Reiman, Jaan Tõnisson ja Oskar Kallas — kes kümmekond aastat tagasi olid raevukalt seisnud korporatsiooni asutamise eest.

Vastuolude teravnemise ajendiks said Seltsi 30. aastapäeva pidustused 1900. aasta kevadel. Igasugune lõbu ja alkohol olid sellest rangelt kõrvaldatud, kogu programm koosnes õpetlikest kõnedest. Päeva esimese poole pidasid vanemad vilistlased veel vastu, ent siis kui õhtuse piduõhtu avas Villem Reimani pikem ülevaade eesti keele arengust, oli neil mõõt täis. H. Rosenthali hinnangul oli Selts intiimorganisatsioonist muutunud kirjanduslikuks seltsiks. Sama aasta sügisel toimus Seltsis terav konflikt Jaan Tõnissoni ja Heinrich Rosenthali vahel. Viimane lubas kokkupõrke tulemusel Seltsist edaspidi eemale jääda. Nii võetigi korporatsiooni asutamise idee taas üles.

1900. aasta vilistlaste ja kaasvõitlejate ühisel koosolekul esitas ettepaneku Seltsi ümberkujundamiseks korporatsiooniks vil! dr. Aleksander Paldrock. Ettepaneku tegija kohaselt tõuseks Selts nõnda teiste üliõpilasorganisatsioonidega ühele tasemele. Lõplik otsus jäi tegemata, kuid koosoleku enamus tundus kalduvat rohkem korporatsiooni vastu kui poolele. Järgnes mitu aastat varjatud arutelu, küsimust maha aga ei võetud.

Uuesti kerkis korporatsiooni asutamine avalikult päevakorda 1904. aasta kevadel. Algatajateks olid seekord Seltsi liikmed V. Kurrik, J. Lattik ja O. Sild. Ka nüüd lükati otsustamine edasi, kuid sügisel tuli küsimus uuesti arutusele. Vanematest vilistlastest toetasid korporatsiooni asutamist väga soojalt J. Hurt ning H. Rosenthal. 19. juulil 1904 H. Koppelile saadetud kirjas ähvardas J. Hurt koguni EÜS-ist välja astuda, kui korporatsiooni loomine pikemalt kaalumata kõrvale heidetakse. J. Hurt omas positiivseid mälestusi talle oma ajal korporatsioonis Livonia osaks saanud kasvatusest, mis teda vajalikul määral “lihvinud”. Sedalaadi kasvatust läks J. Hurda meelest ka eesti üliõpilastel vaja. Põhjalikumalt selgitab J. Hurt oma toetust korporatsiooni asutamisele 16. detsembril 1904 H. Koppelile saadetud kirjas. Ta leiab, et eestlased peavad igal alal oma naabrite vääriliseks saama. “Meie peame kõigiti oma naabrite vääriliseks ja õiguseleosaliseks saama. Kõik, mis sakslastel on, ei ole sellepärast, et sakslastest oma alustuse saanud, mitte põlgamise väärt. Mis meie kultuuraks on, oleme vaidlemata sakslaste käest saanud, olgu ka, et meie kalli hinna selle eest oleme maksnud. Peame siis nüüd see enesest ära heitma ja Hiina müüri eneste ümber tegema, isoleerimise järje pääl istudes.”

Sootuks teisel arvamusel olid V. Reiman ja J. Tõnisson. Nende väidete kohaselt võiks antud hetkel korporatsioon võõraste kommete väljendamise ja omaksvõtu tõttu saada rahvuslikele püüetele ohtlikuks. Sakslastega käsikäes käies ei suudetaks endale luua iseseisvat alust, vaid libisetaks sinna, kus on võim ja rikkus. J. Tõnisson leidis, et korporatsiooni asutamine ei ole ainult väikese noormeeste kogu asi, vaid puudutab terve rahva eluküsimust: tarvis enesest lugu pidada ja mitte enese ning kogu rahva saatust teha olenevaks teiste, riigivalitsuse ja Ch!C! heatahtlikkusest. Näib, et osapooled rääkisid teataval määral üksteisest mööda, kuigi lahkhelide tausta võib näha ka erinevates arusaamistes rahvuslusest. Jakob Hurda jaoks näib rahvuslus olevat avaram ja välistele mõjudele avatud, J. Tõnissoni rahvuslus sisaldab aga vähemalt sel perioodil teatavat äärmuslikku rahvusliku omapära taotlemist.

Lahenduseni igal juhul ei jõutud. Korporatsiooni asutamine jäi selgi korral katki. Korporatiivse mõtteviisi pooldajad ei loobunud siiski oma kavatsustest. 1907. aasta märtsis anti Seltsi vilistlaste ja kaasvõitlejate ühisel koosolekul teada korporatsioon Fraternitas Estica asutamisest. Kuigi samal koosolekul üritati veel üksmeelt saavutada, olid lahkhelid selleks liig suureks paisunud. Eesti Üliõpilaste Selts oli lõhenenud. Fraternitas Esticasse lahkus Seltsist 15 kaasvõitlejat ja 12 vilistlast, mis näitab vanema põlvkonna küllaltki suurt osakaalu lahkujate seas. Tuntumatest vilistlastest lahkusid dr. A. Paldrock, auvilistlane H. Rosenthal, Fr. Akel ja A. Kapp. Mõne aja pärast lahkus Seltsist teinegi seltskond, asutades korporatsiooni Sakala.

Mida öelda kokkuvõtteks? Andmata hinnanguid ühele või teisele poolele, näeme, et auväärt ja teenekaid vilistlasi jagus nii Seltsi kui sellest välja kasvanud korporatsioonidesse. “Eesti asja” ajajate hulka kuulusid nii minejad kui jääjad. J. Hurta lõpliku lõhe tekkimise hetkel enam elavate kirjas polnud, seetõttu jääb tema lõplik seisukohavõtt küsimuses “selts või korporatsioon” meile teadmata. Teatavaks ajaloo vingerpussiks võib vaid pidada seda, et meheks, kes mitme aastakümne tagant Eesti Üliõpilaste Seltsis taas avaliku värvikandmise taastas, oli omal ajal Seltsist värve välja tõrjunud Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson.

Vahest ongi sellises põlvkondade üheaegses kooselus ja konfliktis Eesti Üliõpilaste Seltsi tugevus.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Johan Kõpp. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. 1870-1905. Upsala 1953.
2. Eesti Üliõpilaste Selts 100 aastat. Toronto 1971.
3. Aadu Lüüs. Eesti Üliõpilaste Seltsi elu ja tegevus 1901-1907. Stockholm 1956.
4. Heinrich Rosenthal. Kulturbestrebungen des estnischen Volkes. Reval 1912.
5. Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus. KM KO, Fond 105, M 1:20.
6. Jakob Hurda ja Heinrich Koppeli kirjavahetus. KM KO, Fond 60, M 1:6.

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XVII

Discussion

No comments yet.

Post a Comment