//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Sirp

Margus Laidre: Diplomaatia – kas imerohi või valuvaigisti?

Sõnumitooja amet on maailmas vaieldamatult üks vanemaid. Diplomaatiat kui eksistentsiaalset nähtust ei piira aeg ega ruum ning see eksisteerib ükskõik millal ja ükskõik kus, kui omavahel puutuvad kokku erinevad identiteedid. Diplomaatia lahendab üldkehtiva dilemma, mille kohaselt erineva samastumusega inimgrupid tahaksid küll elada üksteisest isoleeritult, kuid saavad samal ajal aru hädavajalikkusest olla omavahel kontaktis.

Paljudes kultuurides on peetud saadikuid pühaks (loe: puutumatuks), mis võis johtuda praktikast kasutada sõnumitoojana preestreid. Mitte alati ja mitte sugugi kõikjal pole saadiku staatus sedavõrd kõrge olnud. Hiina keiser rakendas mainitud ametis kasvava sagedusega välismaalasi ja eunuhhe, seega suhteliselt madala sotsiaalse seisundiga inimesi. Põhjuseks on sõnumitooja ametiga kaasnenud igivana umbusk ja kahtlused tema siiruses ja kavatsustes.

Firenzest pärit riigimees, diplomaat ja mõtleja Niccolò Machiavelli (1469 – 1527), kelle nimest on järeltulevad põlved liiga kergekäeliselt tuletanud vahendeid mitte valiva poliitika sünonüümi, arvas, et saadik saab olla edukas vaid siis, kui tema sõnade taga seisavad relvad, raha ja resoluutne valitsus. Ligemale viissada aastat hiljem oleme sunnitud tõdema nende sõnade paikapidavust. Mitte läbirääkijate meisterlikkus, vaid nende selja taga seisvate riikide välispoliitiline potents on paljudel juhtudel määrav argument tähtsate küsimuste üle otsustamisel.

Poliitilise edu saavutamisel pidas Machiavelli hädavajalikuks alalist diplomaatilist esindatust. Esmalt seetõttu, et õnn on heitlik ning tekkinud võimaluste ärakasutamiseks pidid kohased instrumendid olema pidevalt valmis. Tänane vaenlane võib väga vabalt olla homne sõber ja liitlane. Teiseks tagab üksnes alaline esindatus piisava aja, mis on vajalik teadmiste kogumiseks ja mõju saavutamiseks.

Ikka on leidunud neid, kes on avaldanud umbusku resideeriva saadiku funktsioonide sobivuse ja kõlblikkuse osas. On avaldatud kahtlust, et tegelikult pole saadikud tulnud läbi rääkima rahu ja sõpruse üle, vaid spioneerima, reetma ja muid sellesarnaseid kõlvatusi tegema.

Eeskätt informatsiooni kogumise funktsioon tõi endaga vältimatult kaasa suhtumise, et diplomaadid polnud midagi rohkemat kui üksnes legitiimsed salakuulajad. Nende liikumisel ja kontaktidel tuli hoolikalt silm peal hoida ja need registreerida. Paljude meelest oli parim ta kohe pärast lähetusülesande täitmist viivitamatult koju saata. Vastasel korral valitses suur oht, et akrediteeritud diplomaat võis õõnestada asukohamaa kodanike lojaalsust ning kõigutada niimoodi valitseja positsiooni. Eelnevast lähtudes pole üllatav, et mitmetele 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse valitsejatele olid välisdiplomaadid üpris vastumeelsed, välja arvatud juhtudel, kui nende vastuvõtmine osutus möödapääsmatuks.

Saadikud pole olnud teretulnud ka seepärast, et üldlevinud arusaama kohaselt ei kõnele nad tõtt. Elu ise näis nimetatud eelarvamusi üksnes kinnitavat. Prantsuse kuningas Louis XI (1461 – 1483) andis oma saadikutele järgmist nõu: “Nemad valetavad teile ja teie valetage neile”. Machiavelli kirjutas 1521. aastal ühele sõbrale, et “mõnda aega ei ütle ma, mida usun, ega usu, mida ütlen, ning kui mõnikord juhtub, et ütlen tõtt, siis peidan selle nii paljude valede sisse, et seda on raske üles leida”. Inglise kuningakoda Veneetsias esindava Sir Henry Wottoni kaasaegsed oleksid nõustunud tema 1604. aastal kirja pandud epigrammiga, et resideeriv suursaadik on auväärne mees, kes on saadetud oma kodumaa hea käekäigu nimel piiri taha valetama. Aastaid hiljem kirjutas Wotton, et “saadikud peavad alati ja kõikidel puhkudel rääkima tõtt, sest neid ei usuta iialgi, sel viisil kaitseb tõde ütlejat ennast”. Õigust on selles niipalju, et suurte rahvusvaheliste kriiside ajal tekkinud tühimikud riikidevahelises suhtlemises surusid diplomaatia puhuti konspireerimise, intriigide ja spioneerimise hämarasse poolilma.

Diplomaatidele on igal ajastul esitatud kõrgemaid nõudmisi kui kogu ühiskonnale, sest nad esindasid ja kohati lausa personifitseerisid valitsejat ja võimu. 16. sajandil elanud Milano hertsogile Ludovico Sforzale kuulub mõte, et nagu vibupüssi headust määratakse väljalastud noole kvaliteedi järgi, nii hinnatakse valitseja väärtust meeste järgi, keda ta riiki esindama saadab. Diplomaatidelt oodati ustavust, diskreetsust, tähelepanelikkust, efektset ja mõjukat esinemisoskust, kursisolekut seadusandlusega jmt. Lühidalt, diplomaat pidi olema eeskujuks, kehastama ideaali: olema aus, tasakaalukas, suuremeelne ja õpetatud.

Elu oli mõistagi värvikirevam. Toscana hertsog Ferdinando II de Medici (1627 – 1670) kurtis kord Veneetsia ambassadöörile, et Püha Markuse Vabariik oli tema juurde saatnud residendiks mehe, kes ei osanud käituda ega olla. Suursaadik kostis, et see teda ei üllata, sest Veneetsias leidub hulgaliselt rumalaid kodanikke. Viimane sõna jäi siiski hertsogile, kes vastas, et neilgi on oma rumalad, kuid neid ei saadeta teistesse maadesse valitseja asjade eest hoolt kandma.

Ideaal jäi paljudel kui mitte enamikul juhtudel kättesaamatuks ning asi pole teisiti tänapäevalgi. Pealegi eeldab “perfektne saadik” ka ideaalset riigijuhti. Eesmärk peab siiski alati olema natuke kõrgem sellest, mis reaalselt kättesaadav. Pealegi ei saa diplomaatiat ja diplomaate olla väljaspool ühiskonda ning nad saavad peegeldada üksnes seda maad ja rahvast, kust ise tulevad. Võimalik, et kätte on jõudmas uus murranguaeg, sest poliitika ja meediaühiskonna areng on diplomaatia funktsioone ning sisu kõvasti muutnud. Kostub koguni hääli, et nüüdisajal jääb tipptasemel rahvusvahelise poliitika parketil saadikutele üha vähem ruumi. On väljaspool kahtlust, et diplomaatide ülesanded on ajas teisenenud, ja väljaspool kahtlust on seegi, et infotehnoloogia ajastul saavad valitsusjuhid ilma “kõrvalise” vahenduseta omavahel kiiresti kontakti võtta. See kõik ei asenda siiski püsivast kohalolekust johtuvat asukohamaa elurütmi empaatiliselt aduva saadiku-arvamusekujundaja rolli.

Diplomaatiat on sageli vaadeldud igavese rahu saavutamise instrumendina. Rahu pole seejuures kaugeltki sõja vastand, sest rahugi on proovitud saavutada sõja abil. Järelikult pole ka diplomaatia ja sõda vastandid. Ajaloo sõjakatel ajajärkudel on koguni väidetud, et diplomaatia oli kõigest teenijatüdruk, kes valmistas ette sõja saabumise, selle käigu ja lahkumise.
Ärgem siinkohal unustagem, et oma vormilt ja sisult pidevalt teisenevate poliitiliste olukordade taustal saab diplomaatia olla edukas üksnes siis, kui pooled suudavad vähemalt ette kujutada vastastikku rahuldavat kokkulepet ja kui ükski neist ei pea ainsaks püsivaks lahenduseks teise poole täielikku põrmustamist. Seevastu ideoloogiliste absoluutide kokkupõrge elimineerib diplomaatia peaaegu täielikult. Diplomaatia eeldab seega mõlema- ehk mitmepoolset tahet jõuda ühisele või siis vähemalt lähedasele arusaamisele mõnes konkreetses küsimuses. Kui ühel see tahe puudub, kui dialoogi asendab diktaat, siis diplomaatia ebaõnnestub. Seetõttu ei saa diplomaatiast kunagi imerohtu maailmahädade vastu. See on üksnes vahend maailma mitmekülgsuse mõistmiseks ja vastastikuse sallivuse suurendamiseks. Meie ülesanne on õppida seda oskuslikult rakendama.

Sirp, 24.10.2003

Discussion

No comments yet.

Post a Comment