//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Ekspress

Hellar Lill: Mis oli Vanilla Ninjade lemmiktund?

Paljud tänaste koolilaste vanemad mäletavad oma kooliajast “sõjalise tunde”, mille käigus vanemate, tihti ordenikõlina saatel koolitundi saabunud Nõukogude ohvitseride võõrkeelsete käskluste saatel pandi aja peale Kalašnikove kokku ja võeti lahti ning harjutati kooliõuel usinasti rivisammu. Koos nõukogude võimuga kadus see – meenutuste järgi mõnevõrra koomiline – õppeaine kooliprogrammist.

Esimese patsifismituhina möödudes alustati mõni aasta hiljem mõnes koolis riigikaitse õpetamist, esialgu puudusid küll aineprogramm ja arvestatavad õppevahendid. Käimasoleval õppeaastal õpetatakse 70 koolis üle Eesti valikainena riigikaitseõpetust. See pole võrreldav nõukaaegse kooli sõjalise algõpetusega. Olemas on haridusministeeriumis heaks kiidetud õppeprogramm ja alates eelmisest aastast üle seitsmekümne aasta ka omakeelne õpik. Kaitseministeeriumi toetusel on kooli soetatud õpperelvi ja teisi õppevahendeid. Õppijaks on keskkooliõpilane ja õppeaine maht on 35 tundi, peale klassitundide saavad noored kevadel paar päeva veeta õppelaagris kaitseväe väeosa või kohaliku kaitseliidu maleva juures.

Pedas saab õppida riigikaitseõpetuse õpetajaks
Õpetajate taust on erinev – üheski kõrgkoolis pole ju matemaatika- või käsitööõpetajate kõrval õpetatud riigikaitseõpetajaid -, kuid enamasti on neil olemas nii militaarne kui ka pedagoogiline kogemus ja kõiki iseloomustab suur entusiasm. Saadav lisatasu pole ilmselt määrav. Kaitseministeerium on viimasel paaril aastal korraldanud täienduskursusi ja -seminare, kus kaitseminister ja teised asjatundjad on õpetajaid hoidnud kursis muutustega kiiresti arenevas kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas. Pilootprojektina on alanud õppeaastal Tallinna Pedagoogikaülikooli üliõpilastel võimalus lisaerialana õppida riigikaitseõpetuse õpetajaks.
Küllap on neidki, kes nõuavad niisuguse militarismipisiku levitamise lõpetamist. Milleks lastele seda kõike vaja on? Õpilased tegelgu parem millegi praktilisemaga – paljudes koolides on valikaineks hoopis moekunst või majandusõpe -, elus läbilöömiseks on ju teadagi tarvis hästi riides käia ja rahaasju osavalt korraldada! Lisaks on paljudel negatiivne kogemus eespool viidatud sõjalise algõpetuse näol. Samas on just vanema põlvkonna rahvuslased, kel meeles Pätsu-aegne riigikaitsetund ja paljudel ka isiklik sõjakogemus, esitanud mõistetavaid üleskutseid, et sellist tarvilikku õppeainet peaks hoopis suuremas mahus ja kohustuslikus korras kõigis koolides õpetatama.
Ent lähemal uurimisel oleks tänase riigikaitseõpetuse sisu üllatuslik mõlema seisukoha esindajatele. Tõsi küll, saab piisavalt relvi näppida ja püssi lasta (ja milline poiss või tüdruk sellest ei huvituks?) ning läbida on vaja ka mõned riviõpetuse tunnid, kuid põhirõhk on riigikaitse kui eri eluvaldkondadega tihedalt seotud terviku tundmaõppimisel.
Õppeaine on multidistsiplinaarne – riigikaitse õpikut sirvides leiame peatükid, mis selgitavad sõdade ja konfliktide põhjusi ja üldist iseloomu meie kaasaegses maailmas, vaatavad tagasi sõjaajalukku, annavad ülevaate riigikaitse üldisest korraldusest ja rahvusvahelisest riigikaitsealasest koostööst, tutvustavad kaitsejõudude käsutuses olevaid relvi ja õpetavad kasutama esmaabivõtteid ning puudutavad ka sellist olulist teemat nagu keskkonnakaitse kaitsejõududes.

Riigikaitse pole ainult mundrikandjate asi
Mis on sellest kõigest kasu? Tulemuseks on teadmised sellest, miks ja kuidas kaitstakse Eestit ja milline on iga kodaniku isiklik roll selles ning arusaam, et riigikaitse pole pelgalt nende inimeste asi, kes oma igapäevaelus kannavad mundrit, vaid iga kodaniku hool ja kohustus, mille väljundiks ei pruugigi olla just teenistus kaitseväes või kaasalöömine kaitseliidus.
Ettevalmistus ajateenistuseks pole omaette eesmärk. Armee pole plangutagune maailm, vaid avatud ja tsiviilühiskonnaga üha rohkem üheskoos toimiv. Praktilised asja-olud: asjatundlikul juhendamisel korraldatud relvaõpe, sealhulgas ohutusreeglite selgitamine, väldib omaalgatuslikke pommimeisterdamisi ja igasugu õnnetusi relvadega. Praegune, vabatahtlikkuse printsiibil toimiv õpetus on tõenäoliselt sobivaim. Iseasi on riigikaitseküsimuste mõnevõrra laiem tutvustamine ühiskonna- ja kodanikuõpetuse ning teiste õppeainete raames.
Tegemist on populaarse õppeainega, sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll korraldatud uuringu kohaselt oli õpilaste hinnang riigikaitsetundide sisule ja õpetamise kvaliteedile kõrge, pea saja-protsendiliselt peeti õppeainet vajalikuks. Ma ei küll ei tea, mis oli Tallinna Saksa Gümnaasiumis õppinud Vanilla Ninjade Maarja ja Pireti lemmiktund laulmise kõrval, kuid riigikaitsekursuse edukat lõpetamist tõendava rinnamärgi said tunamullu mõlemad.

Eesti Päevaleht 28. september 2004

Discussion

No comments yet.

Post a Comment