//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Postimees

Jüri Luik: Javier Solana kimbatus

Eestis on vähe neid inimesi, kes on võimelised välispoliitilisi sündmusi suurde süsteemi paigutama – nägema protsessi tema arengus, leidma põhjuse-tagajärje seost. Jüri Luik on üks neist vähestest, kes seda suudab – suudab näha üldist üksiku taga ning üksikut üldise taustal.

Euroopa Liidu välispoliitikavoliniku Javier Solana elu pole praegu lihtne. Viimasel nn Gymnichi kohtumisel leppisid Euroopa Liidu välisministrid kokku, et tuleb koostada ühtne julgeolekustrateegia. See näiliselt lihtne, tegelikult aga hirmus keeruline ülesanne jäi kogenud Solana õlgadele.

Üks tavaline, näiteks Eesti Vabariigi julgeolekukontseptsioon jutustab eelkõige sellest, kes me oleme ja millistena ennast näeme (demokraatlik, rahumeelne), aga ka meie ühistest huvidest ja ohtudest. Kontseptsiooni aluseks on meie, eestlaste, ühine identiteeditunnetus. Euroopa julgeolekukontseptsioon räägib «meist», eurooplastest.

Probleem eurooplaseks olemisest on probleem ühisest identiteedist: kes «meie» (eurooplased) oleme? Millised on meie plaanid, unistused? Kas me tajume ennast ühtse jõuna? Kas oleme valmis pingutama ja isegi ohvreid tooma, et ühises Euroopa kodus edasi elada?

Seda kontseptsiooni kirjutades peab Solana arvestama, et ega iseseisvad rahvad Euroopast kusagile kao. Jääb rahvuslik identiteet, selle kõrvale peab tõusma Euroopa identiteet. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks kõlas ju Noor-Eesti alati värske loosung.

Seda, mida Euroopa endast peale sellenimelise maailmajao kujutab, polegi nii lihtne defineerida. Näiteks Bismarck ütles, et tegu on lihtsalt «geograafilise mõistega». Isegi kuulus Jean Monnet, Euroopa Liidu idee üks alusepanijaid, leidis, et Euroopa pole kunagi tegelikult eksisteerinud. Ja lisas, et Euroopa tuleb alles tõeliselt luua.

Euroopa ajalugu on kristluse ajalugu. See on geograafiline piirkond, kus kristlus valitses, mõjutades nii ühiskonnakorda, ülikoole kui ka käitumiskultuuri. Tuntud ajaloolase Norman Davise järgi (kellelt ka tsitaadid eelmises lõigus) hakati kristliku kogukonna asemel kasutama poliitilist mõistet «Euroopa» siis, kui tugevnevad kuningad ei tahtnud ennast enam paavsti võimu alla heita. Siis, umbes 1700. aastatel hakati rääkima rohkem Euroopast, poeetiliselt on sellest kirjutanud sellised valgustusaja suured nimed nagu Voltaire ja Rousseau.

Euroopa on maailmajagu, milles me elame, kuid tema poliitiline tähendus on ajast aega muutunud. Külma sõja ajal tähendas Euroopa eelkõige Lääne-Euroopat, täna on põhjust rääkida kultuurilise Euroopa taasühendamisest. Aga millised riigid ja rahvad sellesse taasühendatud Euroopasse kindlasti kuuluma peaksid, pole praegugi selge.

Nii on Euroopa Liit põhiliselt koondanud liikmeid läänekristluse ehk siis ajalooliselt Rooma paavsti mõjualadelt. Sellesse rühma kuulub ELis ka Eesti. Idakristluse, Bütsantsi aladelt on ainult üks liige, Kreeka. Bulgaaria ja Rumeenia tee Euroopa Liitu pole veel lõppenud, Türgi oma (kes praegu islami-usu ühiskond) lausa algusjärgus.

Kultuuriline identiteet on Euroopa Liidul siiski selgelt olemas, aga kuidas on poliitilise identiteediga? Kui rahvad mõtlevad julgeolekule, kas nad siis mõtlevad Euroopa Liidule?

Näiliselt monoliitsete Brüsseli fassaadide taga on palju konfliktiderikast ajalugu. Suured sõjad on 20. sajandil alguse saanud eurooplaste omavahelistest tülidest, ka eelnevatel sajanditel pärinevad suuremad maailma relvakonfliktid just siit.

Euroopa Liidus on vanu vaenlasi, on väikesi riike, on endisi koloniaalriike ja neid, kes on tahtnud neid kolooniaid vallutada. Mis on nende riikide ühtne julgeolekunägemus? Kas leitakse ühishuve näiteks endisel Prantsuse asumaal Kongos, kus ÜRO peasekretär palub Euroopal rahu valvata?

Euroopa rahvad hindavad julgeoleku vallas oma suveräänseid rahvusriike ega kiirusta neid nõrgendama. Euroopa integratsioon on osutunud väga edukaks aladel, mis nõuavad koostööd, isegi väga tihedat koostööd. Kaupade vaba liikumine, inimeste vaba liikumine, ühtsed majandusreegleid, viisaruum, koostöö keskkonnakaitse alal. Isegi selline üsnagi tulevikuhõnguline projekt nagu ühtne rahasüsteem on õnnestunud ellu viia.

Palju nõrgemad ollakse aladel, mis eeldavad ühtse subjektina, võib öelda sisuliselt ühtse riigina tegutsemist. Projektid, mis seda kahtlemata eeldavad, on ühtsed esindusinstitutsioonid (näiteks Euroopa põhiseaduse projektis sisalduv ELi president ja välisminister), ühtne välis- ja ühtne kaitsepoliitika. Siin pole selge, kas eurooplased on lojaalsed Euroopa Liidule või pigem oma rahvale, oma riigile.

Suhetes suurte välisriikidega on raske defineerida Euroopa huvisid hoolimata meie ühtsest kultuurilisest identiteedist. Ikka lööb välja Prantsuse või Inglise, võib-olla ka Eesti huvi.

Väga hea näide on Leedu viisavabaduse üle toimunud läbirääkimised. Mitmed Euroopa suurriigid asusid sisuliselt separaatläbirääkimistesse Venemaaga, kelle arvamus oli neile olulisem kui Leedu arvamus. Nende rahvuslik huvi osutus tugevamaks kui ühtne Euroopa identiteet.

Euroopa identiteet tekib läbi koostöö, vastastikku kasuliku tegutsemise. Ühist tulevikku saame planeerida vaid juhul, kui suudame ühiselt tunnetada minevikku.

Kas Euroopal on ühist ajalugu? Paljud Euroopa rahvad on võimelised oma kangelasteks pidama Winston Churchilli või Konrad Adenauerit. Aga kas me suudame ausalt analüüsida ka selliseid Euroopa poliitikuid, kes läksid diktaatoritega sobinguid sõlmima nagu Neville Chamberlain?

Või võtame Euroopa intellektuaalse vasakpoolsuse, mis moodustas Nõukogude Liidu väljavabandajate tuumiku ja kelle süüst on nii põhjalikult kirjutatud «Kommunismi mustas raamatus». Ühiselt tegutsevas Euroopas peame neist asjust ausalt rääkima, isegi kui me ei suuda neid ühtmoodi hinnata.

Üks ühtse identiteedi loomise meetod on leida üks teine, sama tugev identiteet, kellele vastanduda. NATO ühtset identiteeti tugevdas jõhker Nõukogude Liit. Mõned poliitikud Euroopas on leidnud, et nüüd sobib Euroopa ehitamiseks suurepäraselt vastandumine USAga. Selleks on loodud müüdid, et ameeriklased sõdivad meelsasti, ei austa looduskeskkonda ja rahvusvahelist õigust.

Ka paljud ameeriklased loovad müüte, näiteks Robert Kagan oma kuulsas artiklis «Jõud ja nõrkus» («Power and Weakness»), kus räägitakse muinasjutu vormis, et ameeriklased tulevad Marsilt, aga eurooplased Veenuselt. Ajakirjandus mõlemal pool ookeani on need stereotüübid üle võtnud ja võimendab neid äärmuseni.

Tegelikult on USA rajatud neilesamadele valgustusaja ideaalidele, millele Euroopa. Ei ole võimalik ette kujutada, et Euroopa riikide enamik leiaks põhjuse USA-le vastanduda.

Katsed Euroopa Liitu USA-le vastandada on viinud ainult Euroopa Liidu nõrgenemiseni. Viimane katse Iraagi sõja ajal tõi kaasa lausa mässu, kus väga vähesed riigid jäid lõpuks ja põhiliselt kitsalt rahvuslikelt, mitte euroopalikelt seisukohtadelt USAd kritiseerima.

Kui rääkida ühistest kangelastest, siis kas pole suurte eurooplaste kõrval sobilik meenutada noort president Kennedyt, kes tuli külma sõja aegsesse Berliini ja ütles: «Ma olen berliinlane!»

Ühtne Euroopa identiteet peab arenema samal viisil nagu söe- ja teraseliidust arenes välja ühtne vabaturusüsteem. Sammhaaval, sest nagu ütles Monnet, Euroopa tuleb alles tõeliselt luua.

Seetõttu on ka Eesti teinud konvendis ettepanekuid, mida võib pigem lugeda konservatiivseteks. Eesti kui tulevase ELi liikme positsioon on vastutustundlik. Liigne forsseerimine võib Euroopa-tunnet hoopis nõrgendada. Katsed koondada Euroopa riike Iraagi sõja vastu paljastasid lõhe Euroopa Liidus, mitte ei tugevdanud liitu.

Selles mõttes on väikesed, selgelt piiritletud sõjaväeoperatsioonid, nagu näiteks 300 mehe saatmine Makedooniasse, igati omal kohal. Nendest tekib ühtne minevik, ühtsed koostöötamise kogemused, üksteise kultuurilise eripäraga arvestamine.

Kui aga minna kohe suurt kala püüdma, on tulemuseks kriisid ja teravused Euroopa juhtide vahel. Kui Euroopa tahab ennast üles ehitada, on see võimalik ainult partnerluses USAga. Kui Euroopa struktuure tahetakse kasutada USAga võistlemiseks, keelduvad paljud Euroopa riigid selles osalemast. Mis ühtekokku nõrgendab, mitte ei tugevda.

Eestlasele on Euroopa identiteet ülitähtis. Me oleme väike piiririik ja meie jaoks on loomulik identifitseerida ennast suurema mõttekaaslaste grupiga. Sellepärast töötamegi selle nimel, et Euroopa põhiseaduse lõplik tekst oleks vähem ambitsioonikas ja rohkem realistlik. Nii antakse Euroopa ühtsustunde kasvamisele rohkem aega ega koormata Euroopat ülesannetega, mille täitmiseks Euroopa rahvad ei ole veel valmis.

Postimees, 31.05.2003

Discussion

No comments yet.

Post a Comment