//
hetkel sirvid...

Muu

Tõnis Lukas: Haridussüsteem – ühiskonna alustugi

Haridussüsteem katab võrguna kogu maad ja on seega ühiskonna loomulik osa kõikjal, kus piirkonnas vähegi suurem hulk inimesi kogunenud on. Kuna ta on arengutugi, siis vajatakse teda kõikjal – eriti pannakse tema kohalolu või siis puudumist tähele seal, kus ühiskonnal muresid kõige rohkem – seal vajatakse ka kooli tuge rohkem.  Kus muresid vähem, on teisigi tugesid, seal ei peeta ehk haridust viimseks õlekõrreks. Kool ei ole asutusena seal nii keskne.

Alustugi on ehk liigagi pretensioonikas kujund, kuid selle kaudu saab selgitada haridussüsteemi rolli. Süsteemi rolli iga õppeasutuse jaoks – näha end seoses teiste õppeasutuste või finantseerijatega, lõpuks selle kogukonnaga, keda teenitakse. Iga inimese jaoks – tunnustatavad tunnistused ja diplomid.

Jagaksingi haridussüsteemi otstarbest rääkides oma tänase sõnavõtu kolmeks:

Tugi inimesele, peaasjalikult õpilasele.

Tugi ühiskonnale, kui isikute kogumile. Kool kui ühtsete väärtushinnangute omandamise koht.

Tugi koostöövõrgustikule. Suhted teiste ühiskondadega – teadmised, vastastikune tunnustamine.

Haridussüsteem kui tugi inimesele

Kool on muidugi koht, kus töötavad inimesed, seega on see vahend millega luuakse töökohti õpetajatele. Kuid kool ei eksisteeri mitte õpetajate, vaid õpilaste jaoks. Ütleme siis laste jaoks, sest kahjuks ei saa me kõiki neid õpilaste hulka arvata. Murettekitav hulk neist lastest ei käi koolis.

Tulevikku vaadates muutub Eesti jaoks üha olulisemaks koolikohustuse täitmise küsimus. Ühiskonna jaoks on haridussüsteemi üks tähtsamaid eesmärke tagada, et kõigil inimestel oleks vähemalt põhiharidus, et kõik lapsed jõuaksid kooli. Seda eriti seetõttu, et põhihariduseta jäämine toob noore jaoks kaasa sattumise nõiaringi, mille ohtudest 13-16 aastaselt aru ei saada. Viimastel aastatel on nende 16-aastaste osakaal, kes pole põhikooli lõpetanud või kes ei täida koolikohustust, püsinud pidevalt 10% juures. Kasv on küll peatunud, kuid see ei saa meid veel rahuldada. Sellistele kasvatusraskustega noortele, kellele tänav ähvardab saada peamiseks õppe- ja praktikakohaks, olemegi suunanud viimastel aastatel nn Tootsi klasside loomise võimalused. Tänaseks on sellised klassid avatud 25 koolis, kokku õpib neis eelmise aasta septembri alguse seisuga 283 7-9 klassi noort.

Praeguse seadusandluse kohaselt on sellistes klassides õppetöö aluseks põhihariduse riiklik õppekava. Sihtgrupi eripära arvestades on paraku loomulik, et väänkaelad ei tule toime riiklike tasemetööde eduka sooritamisega ning siit edasi ongi tõstatatud järgmine küsimus, kas on mõeldav, et kasvatusraskutega õppurid teevad tasemetööde asemel koolieksamid, et saada tunnistus põhihariduse omandamise kohta.

Kuid vale oleks näha kõige kurjajuurena müstilisi kasvatusraskusi. See on ainult pool tõde, kui sedagi. Keskmisest agressiivsema käitumisega koolilapse ja koolist eemale jääva lapse vahel on märgatavad erinevused. Koolis käimisest loobumise põhjuseks võib olla ka see, et õpetaja ei ole ise piisavalt ettevalmistatud või tahteline lapse probleeme lahendama. Seetõttu ongi õpetajakoolitus üks võti sellest võtmekimbust, mille abil saab koolist eemalejääjate osakaalu vähendada.

Ja asi pole ju ainult kasvatusraskustes. On palju korraliku kasvatusega lapsi, kellele valmistab raskusi õppimine. Kellele tuleks vahel õigel ajal öelda – “kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool.” Nendega tegelemiseks peab õpetajal olema teadlikkust, tahtmist, aga muidugi ka võimalusi.

Õpetaja võimalused sõltuvad siin suuresti ka süsteemist ja selles kehtivatest õppekavanõuetest. Nendel peatun hetke pärast eraldi.

Nagu öeldud, on koolikohustuse mittetäitmisel väga erinevad põhjused. Selleks võib olla leibkondade majandusliku olukorra kehvus, nõustamissüsteemide nõrkus, pedagoogide harjumus töötada vaid homogeensete gruppidega, mitte piisav õpilaste registreerimise kord, kutse-eelse õppe algeline korraldus, õppekavade ülepaisutatud maht. Kõik need faktorid ei sõltu üksnes haridussüsteemist, kuid ka sellel on igas valdkonnas oma regulatsioonidega võimalik asja muuta. Ja neid võimalusi oleme viimasel kahel aastal kasutanud ja kasutame edaspidigi.

Üks pikaajalise mõjuga hoob on õppekavaarendus.

Teemana on õppekavaarendus viimasel ajal pidevalt erinevates haridusalastes diskussioonides “üleval” olnud. Õigustatult tuuakse probleemidena esile vastuolud õppekava üldosa ja ainekavade vahel, ebaselguse kohustusliku ja valitava õppesisu piiride määratlemisel, ainekavade mahu ülepaisutatuse ning ainekavade mittejõukohasuse paljudele õpilastele. Eelmise aasta lõpul ja selle aasta algul on kõlanud Õpetajate Liidu ja Haridusfoorumi õppekava toimkonna üleskutse Pedagoogikaülikoolis valminud ja edasiseks tööks Tartu Ülikooli Õppekavaarendusüksusele üle antud parandatud riikliku õppekava rakendamise edasilükkamise kohta. Seda ettepanekut peab arutama, kuid isiklikult arvan, et esmaste muudatuste sisse viimise edasilükkamine oleks halb. Haridusministeeriumi praeguste kavade kohaselt peaks juba ulatuslikemate muudatustega õppekava jõudma koolidesse 2004 aasta sügisel.

Kiirete radikaalsete sisumuudatuste vastu räägib praegu eelkõige see, et miinimumstandardite kehtestamisele peavad eelnema uuringud. Arvestama peab ka seda, et õppekirjanduse ümbervahetamine on kaunis aeglane ja kallis protsess.

Õppekavaarenduse kontekstis on mul teile ka täna uudis edastada. Nimelt olen haridusministrina just kokkukutsunud töörühma, kelle ülesandeks jääb riigieksamite künnise kehtestamise osas ettepanekute tegemine. Maikuuks valmivaid soovitusi arvestatakse kindlasti riigieksamite ideoloogias muudatuste tegemisel. Lisaks eksamikünnise sisseviimisele on võimalik juba järgmisest õppeaastast põhikooli mõnes aines miinimum ja maksimum nõuete sätestamine, s.t. kahe mahutaseme sissetoomine. Samuti gümnaasiumis õpilase tunnikoormuse vabaksandmine. Seni on see 35 tundi. Nüüd on ettepanek gümnaasiumi miinimumtunnikoormuseks leppida 32 tundi ja ülempiiri mitte panna. Samuti muudetakse pisut ainetevahelisi proportsioone õppekava kohustuslikus osas.

Koolikohustuse mittetäitmise ja õppekavadega seondub otseselt kutse-eelsete valikõppekavade kasutamine nendes koolides, kus lapsevanemad ja õppurid selleks huvi üles näitavad. Kuigi kehtiva riikliku õppekava kohaselt on ka praegu koolidel võimalik kutse-eelsete valikõppekavade väljatöötamine ja kasutamine gümnaasiumiastmes, ei kasutata seda võimalust laialdaselt Positiivsete näidete kõrval koostöö kohta Võrumaa Kutsehariduskeskus ja Parksepa Keskkool, Pärnu Ametikool ja Pärnu Niidupargi Gümnaasium, on meil hetkel ka selliseid näiteid, kus kohalik omavalitsus eraldab küll pearaha gümnaasiumiõpilaste eest, kes saavad võimaluse omandada kutseõppekeskuses valikainete raames oskusi ja teadmisi, ent gümnaasiumi direktoril ei ole kõige paremat ülevaadet, kui palju õpilasi õpib ning mida õpitakse.

Haridusministeerium näeb tõsist vajadust paljudes piirkondlikes gümnaasiumites valikainete arvel kutse-eelse koolituse sisseviimiseks. See koolitus peaks sisaldama nii teoreetilist kui praktilist õpet. Lähitulevikus vajab kaalumist, kuidas tagada kutse-eelse õppe kvaliteeti nii, et gümnaasiumis saadaks vastav tunnistus ja et õppureil võimaldatakse selle põhjal lihtsamalt õpingute jätkamist kutseõppeasutustes. Selles valdkonnas tegevusi kavandades peame kindlasti silmas Skandinaavia maade, eriti Norra ja Rootsi, kogemusi. Kutse-eelsete õppekavade rakendamisel peab kindlasti olema õpilase jaoks selge väljund. Täpsemat kaalumist vajab üldine kontseptsioon, millised kohustuslikud ained peavad kuuluma gümnaasiumide teatud õppesuundade raamesse, oluline on ka valikaineid õpetavate pedagoogide kvalifikatsiooni küsimus.

Kutse-eelsete õppekavade kooli toomine pole mitte nõukogude aegse tootmisõpetuse fööniksina tuhast tõusmine. Selle all ei tule mõelda huviõpet, kus õpilased autojuhtimist õpivad. Muudatuste läbiviimisel tuleks arvestada võimalikult palju kaasaegset tehnoloogiat. Nii et puusseppade ettevalmistamise algfaasis disainiksid poisid kõigepealt arvutis tabureti, seejärel meisterdaksid ise selle valmis.

Kutse-eelsetest õppekavadest rääkides peab muidugi arvestama võimaliku kriitikaga, mille kohaselt selliste õppekavade gümnaasiumisse toomine rikub gümnaasiumi “tõupuhtust”. Kahtlejatel soovitan tutvuda statistikaga. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega eelistavad Eesti õppurid peale põhikooli märksa enam jätkata oma õpinguid gümnaasiumis. Samas teame uuringute põhjal, et Eestis moodustavad poole töötutest üldkeskhariduse omandanud inimesed, kellel puudub eriharidus, oskused mingi spetsialiteediga töö tegemiseks (Eamets, 1999). Me ei tohiks silmi kinni pigistada ka selle ees, et eriti 10. klassis on õpingute katkestajate arv suur. Kõik see viitab kutsenõustamise praegusele nõrkusele koolides. Samas on heameel tõdeda, et mitmed kutsenõustamiskeskused on maakondades tööd alustanud.

Traditsiooniliselt on õppurite gümnaasiumi eelistamisel põhjuseks peetud kutseõppe madalat taset, levinud on arusaam, et kutseõppeasutustest pole võimalik õpinguid jätkata. Kõrgharidust aga käsitatakse piletina eduka elu juurde. Siinkohal tahaksin teile lugupeetud koolijuhid rõhutada teie olulist rolli selliste väärarusaamade kummutamisel. Ainult haridust tõendavast paberist ei piisa praegu tööturul edu saavutamiseks. Töötute osakaal suureneb ka kõrgharidusega inimeste hulgas. Kõige kindlamini aitavad edukale tööelule kaasa pädevused. Jätkuv protsess tugevate ja erinevate ülesannetega – st eelkutseõppe, kvaliteetse tasemeõppe, täiskasvanute täiendkoolituse ja ümberõppe – võimalustega kutseõppekeskuste arendamine annab juba positiivseid tulemusi.

Noore jaoks raskel otsusteahelas tuleks talle kindlasti senisest enam tuge pakkuda tema individuaalset eripära silmas pidades. Ja seda eelkõige kutsenõustamise kaudu. Mitte kõigist Maridest ja Pavlikutest ei pea tulema Marie Curie või Bill Gates. Kuldsete kätega aus tööinimene on oma perekonnale ja ühiskonnale hoopis suuremaks toeks kui järjekordne avalike suhete spetsialist, kes on elukutsevalikul lähtunud peamiselt seltskonnaajakirjanduse hullutavatest virvatulukestest.

Kutsenõustamise parandamiseks on hädavajalik nii kohapealne, kooli ja kohaliku omavalitsuse initsiatiiv, kui tsentraalselt koordineeritud tegevus. Eelmisel aastal allkirjastatigi Haridus-, Sotsiaal-, ja Majandusministeeriumi ning Tööstus- ja Kaubanduskoja ning Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu ja Ametiühingute Keskliidu poolt ühise koostööleping, mis aitab tagada, et mitmeid osapooli kaasav ühine tegevus toimuks kui kellavärk. Pean seda kokkulepet väga oluliseks. Et koolides oleksid olemas Eesti jaoks kohandatud kutsetestid, et regulaarselt jagataks laiali adekvaatset informatsiooni tööturul ja majanduses toimuva kohta, et piisavalt valmistatakse ette nõustamisspetsialiste. Info- ja hea nõu puudus ei tohiks saada enam probleemiks.

Haridussüsteemi üks olulisemaid ülesandeid on ühiskonna põhiväärtuste tutvustamine ja kinnistamine järgmiste põlvkondade jaoks. Kodu kõrval on just haridussüsteem see, mis aitab kujundada inimeste põhiväärtusi. Lugupidamist vanemate, tolerantsust teistsuguse, armastust oma kodu ja maa vastu.

Haridussüsteem kui tugi ühiskonnale

Isamaaline kasvatus.

Isamaalisus või teisiti väljendudes see, kuidas õpilased – ja meie kõik – mõtestame enda osa Eesti Vabariigi kodanikena või lihtsalt elanikena ning milliseid väärtushinnanguid järgime ja kuidas elame väljendub kõigis igapäevastes tegevustes. Korralik inimene peab nii inimesest kui loodusest. Isamaaline kasvatus ei tähenda ilmtingimata sõjamänge või ainult sõjalist õpetust. Kaugel sellest. See tähendab laiemalt teadmisi ühiskonnast ja oma riigist, see tähendab enam sõpru ja kaaslasi võttes osa näiteks noorkotkaste või kodutütarde aga ka teiste noorteorganisatsioonide tegevusest. See tähendab sportimisvõimaluste laienemist ja kehalise kasvatuse osakaalu tõstmist. See tähendab eesti keele head oskust ja ajalootundmist.

See tähendab koolijuhi vastutusrikast rolli asutuse juhina riiklike tähtpäevade väärikal tähistamisel. Loodan, et üksi koolijuht ei pea punastama, sest et homme on Tartu rahu aastapäev ja teil on tarvis pealinnas tähtsaid teemasid kolleegidega arutada. Usun, et heal asutuse juhil on kõik hästi toimiv ka direktori äraolekul ning ettevalmistused on selleks tehtud, et Eesti riigi sünniloo tähtis päev saab koolis väärikalt tähistatud. Käsitlesin eelmise aasta ettekandes isamaalise kasvatuse teemat ning tänase pealkirjaga “Haridus – ühiskonna alustugi” lausa tuleb seda eriti esile tuua.

Haridussüsteem peab pakkuma lisaks teadmistele ka muid väärtusi. Üheks eesmärgiks hariduselu korraldamisel on sotsiaalselt küps koolilõpetaja. See eeldab kodanikuteadvust ja arusaamist Eesti riigist. Et oma riik oleks lähedane.

Et haridus ja õppetöö oleks alustoeks ühiskonnas, jätkatakse tööd kodanikuõpetuse vallas, kindlasti ka riigikaitseõpetuse ja usuõpetuse muutmiseks populaarseks ja väga heal tasemel õppeaineks. Usuõpetuse üle on arutatud ka Õpetajate Lehe ……listis. Lisaks erinevatele nimevariantidele – usu- või usundi- või religiooniõpetus – on küsimus eelkõige aine sisus. Usuõpetajate Liit on avalikkust teavitanud, et pakub siin ministeeriumile oma ettepanekud uuendatud kava jaoks.

Riigikaitseõpetus on märgata olulisi positiivseid märke. Kasvanud on oluliselt noormeeste huvi kaitseväeteenistuse vastu, sest soovijaid on rohkem, kui vastu võimalik võtta. Isamaaliste noorteorganisatsioonide, noorkotkad-kodutütred, skaudid-gaidid liikmete arv on kasvanud. Sellel aastal on haridusministeerium riigieelarvest eraldanud raha vastavalt erinevate noorteorganisatsioonide liikmete arvule kogusummas 750 000 krooni asemel 1,2 miljonit krooni. Sellele lisanduvad veel projektitoetused jmt. Muidugi saavad noorkotkad ja kodutütred olulist toetust eelkõige Kaitseliidu kaudu. Haridusministeerium korraldas eelmise aasta lõpus ka isamaalise kasvatuse projekti-ideede konkursi, kuhu laekus väga huvitavaid ja konkreetseid ettepanekuid, milledest parimad ka riigi toel ellu viiakse. Järgmisel nädalal korraldame rahaliste preemiate kätteandmise ja arutelu kavade rakendamise teemal.

Peatselt kuulutab kaitseministeerium välja riigikaitseõpiku konkursi, koos haridusministeeriumiga tegeletakse ainekavaga jne. Eesmärgiks on, et 2004.a oleks võimalik igas gümnaasiumis ja keskkoolis ja kutsekoolis õppida valikainena riigikaitseõpetust. Selles saab populaarne ja heal tasemel valikaine ainult koolijuhtide abiga.

Koolijuht saab asutuse juhina otsida koos omavalitsusega neid võimalusi, et toetada noorteorganisatsioonide tegevust ja riigikaitseõpetuse võimaldamist. Koostöös kohaliku kaitseväeosaga või Kaitseliidu allorganisatsiooniga on võimalik leida õpetajaid. Mida soovivad noored ja kas see pakub huvi? Tallinna linnavalituse korraldatud küsitluse tulemused näitavad, et noored soovivad rohkem sportimisvõimalusi ning lisaainetest oli tähtsal kohal just riigikaitseõpetus.

Kindlasti näitavad eeskuju ja innustavad teid, head koolijuhid, teie kolleegid, kes pealehakkamisega on suutnud riigikaitseõpetuse oma koolis sisse viia. Neid on Eestis üle 40 ja päris huvitav on selle nimekirjaga tutvuda. Näiteid on igast Eestimaa nurgast. Mitmes kohas toimivad ka eraldi klassid. Näiteks Audru Keskkoolis, kus õpilased vabatahtlikult lõpetasid koolivaheaja talilaagris. Puurmani Keskkoolis on kooli ja valla algatusel soov ellu viia koostöös Kaitseliidu Jõgeva Malevaga ammune idee riigikaitseklassi avamiseks. Kutsun teid kõiki mõtlema koos maavalitsusega võimalustele avada riigikaitseõpetus oma koolis juba sel sügisel. Kellel sel aastal ei õnnestu, siis järgmisel.

Kõik isamaalise kasvatuse ja selle erinevate tahkudega tegelemine on oluline võimalus pakkuda lastele ja noortele huvipakkuvat tegemist ja lisateadmisi. Et haridussüsteem oleks Eesti ühiskonna liikmele alustoeks. Et õppimine ja kool pakuks kõike seda, mis aitab ennetada paljusid probleeme ja eemale hoida ohtudest, mille tagajärgedega võitlemisele kulutame hiljem kümneid kordi rohkem raha ja vaeva.

Haridussüsteem kui tugi koostöövõrgustikele

Koostöö on stabiilse arengu väga tähtis osa. Teadmiste, kogemuste vastastikune tunnustamine on ülioluline erinevatel tasanditel. Just sellisest arusaamisest on Haridusministeerium lähtunud mitmete oma tegevuste sättimisel, kui oleme aru pidanud mitmete kodanikualgatuslike organisatsioonidega, nende hulgas Koolijuhtide Ühendusega. Teie roll on olnud märkimisväärne mitmes valdkonnas, seda nii seadusandlike aktide ettevalmistamisel, kui ka tagasiside edastamisel, kuidas juba vastuvõetud õigusaktid koolielus toimivad. Loodame, et selline tõhus koostöö jätkub ka tulevikus.

Koolijuhtide palk

Ning lõpetuseks teemast, mida kõik siin saalisviibijad kindlasti põnevusega on oodanud. See on koolijuhtide palk. Koolijuhtide Ühenduse esindajate käest on kuulda olnud küsimusi, mil määral õpetajate jaoks teoks saanud palgatõus puudutab ka teid. Sellele küsimusele on mul haridusministrina koguni kaks vastust. Arvestuslikult on Haridusministeerium kavandanud koolijuhtide palga tõusu õpetajate palga 15% kasvu hulka ning seetõttu peaks ka eelmisel aastal sõlmitud riigi, Haridustöötajate Liidu ja kohalike omavalitsuste koostöökogu omavaheline lepe suurendama ka teie palganumbreid. Ent kuigi arvestuslikult on teie palga suurendamiseks raha kohalikel omavalitsustel olemas, tuleb teil siiski endal palgatõusu eest hea seista. Ministeerium omalt poolt lisas omavalitsuste jaoks välja antud rahastamist selgitavasse infomaterjali, mis saadeti laiali üle Eesti ning loetav ministeeriumi koduleheküljel Internetis, lisaks õpetajate omale ka koolijuhtide palgatõusu nõude.

Siinkohal tahaks rõhutada ka seda, et rahade üleandmisega alanud üldhariduskoolide finantseerimise mehhanismide korrastamine jätkub ka sel aastal. Eelmise aasta augustis leppisid ametiühingute, omavalitsuste ja riigi esindajad ühiselt kokku, et läbirääkimised munitsipaalkoolide rahastamise teemal jätkuvad ning 1.juuniks käesoleval aastal otsustatakse kohalike koolide rahastamise põhimõtted edasiseks. Praegust olukorda reguleerivad peamised õigusaktid on Haridusministeeriumis koondatud kõik ühte kogumikku, mida juba eelmisel nädalal hakati jaotama maavalitsuste haridusosakondade kaudu.

Tänan Eesti Koolijuhtide Ühendust senise, üha konkreetsemaks ja kindlamaks muutuva koostöö eest. Soovin teile kõigile tulemuslikku arutelu ühiste ettepanekute tegemisteks. Siinkohal lõpetaksin oma ametliku lugulaul ning asuksin meelsasti vastama teie küsimustele saalist.

Haridusminister Tõnis Lukase kõne Eesti Koolijuhtide Ühenduse XI üldkogul Sakala Keskuses 01.02.01., Isamaaliidu veebileht

Discussion

No comments yet.

Post a Comment