//
hetkel sirvid...

Muu

Tõnis Lukas: Ütleme haridus, mõtleme kvaliteet

Mul on täna hea meel tervitada teid siin Tartu Ülikooli auväärsete võlvide all järjekordse, arvult juba viiendal Haridusfoorumil. Läbi aastate on foorum olnud kohaks, kus räägitakse, mis on Eesti hariduselus hästi, mis halvasti. Ning vaatamata sellele, et nii mõnigi kord jäävad sellistel kogenemistel kostma kriitilised toonid, on sellised kohtumised vajalikud. Hea meel on märkida, et foorumid pole mitte ainult aastas kord kokkusaamise ning kõnekoosolekute kohad, vaid nende vahele mahub rida asjalikke arutelusid aasta jooksul. Selline aasta jooksul tehtud töö on sel aastal päädinud haridusstrateegiaga, mis on avatud kommentaarideks.

Viimane aasta on olnud väga töine. Üldhariduskoolide õppekavaarenduses on alanud uus ajajärk, laiendatud on pearaha koefitsentide süsteemi, et soodustada koolipidamist väiksemates maanurkades. Vastu on võetud uus kõrgharidusstandard. Riik on toetanud 10 miljoniga õppevahendite muretsemist kõigisse Eesti koolidesse. Sel aastal valmis arengukava “Tiigrihüpe Pluss. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia Eesti koolis”, tööandjatega koostöös on valminud kutsehariduse arengusuunad aastateks 2001-2004, valminud on ka kauaoodatud õpetajakoolituse raamnõuded, algab õpetajate atesteerimise süsteemi uuendamine, mida teeme koos Õpetajate Liiduga, Haridustöötajate Liiduga, Koolijuhtide Ühendusega. Hetkel on käimas Eestis kaualaagerdunud kõrgkoolide võrgu reform. Ühiskonnas laiemalt on hakatud mõistma elukestva õppe vajalikkust, seda et me kõik peame tõesti kogu elu õppima, et hästi toime tulla nii kodus, tööl kui ühiskonna tervikuna. Valminud on Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia “Teadmistepõhine Eesti”. Kontseptuaalsete, tulevikku suunatud dokumentide kõrval on valmis saanud ka eesmärkidele saavutamisele suunatud strateegia.

Täna siin ettekandmisele tulev OECD ekspertide poolt koostatud hinnang Eesti haridussüsteemile on oma põhiosas Eesti jaoks kindlasti positiivne. Haridusministeerium teadvustab siiski ka mitmeid raportis mainitud probleeme. Usun, et koostööd jätkates, dialoogi arendades ministeeriumi ja Haridusfoorumi ning paljude teiste kodanikealgatuslike organisatsioonidega, saame astuda konkreetseid samme nende probleemide lahendamisel, mis meil täna reaalselt eksisteerivad.

Millised on siis need meie seniste aastate peamised probleemid?

Esiteks, meie elanike haridustase langeb. Keskharidust mitteomavate inimeste arv on Eestis hakanud tõusma. Koolikohustust mittetäitvate laste arv on suureneb. Praegusel hetkel on probleemiks ka see, et me ei tea täpselt, kui palju neid lapsi tegelikult on. Ametliku statistika alusel väidetud 4000 koolis mittekäivat last on väga suur arv.

Teiseks, noorte õpetajate osakaal on suhteliselt väike. Õpetajate vanuseline jaotus jaguneb kaunis ootuspäraselt. Mitte keegi ei tohi alahinnata staazhikate õpetajate panust Eesti kooli. Ilma teieta, kes te olete koolis töötanud aastakümneid, poleks Eesti kool selline nagu ta täna on. Heaks õpetajaks saadakse ikka läbi kogemuste ning need teatavasti tulevad aastatega. Meie probleem ei seisne selles, et meil on liiga palju vanu õpetajaid, vaid selles, et meil on liiga vähe noori õpetajaid. Kuid hariduspoliitika planeerimise seisukohalt tuleb meil arvestada ka kuiva faktiga, et aastaks 2007 peaks 3919 üldhariduskoolide õpetajaist suunduma pensionile. See on 19% täna koolis töötavatest õpetajatest. Kõige kurvem pilt avaneb füüsika, astronoomia ja ajaloo õpetajate osas, kus on üle 40% neid õpetajaid, kes on ületanud 50 eluaasta läve. Kutsehariduses on olukord mõneti veel kurvem.

Kõigi eelpool esile toodud probleemide ning paljude teiste küsimustega tegelemisel tuleb arvestada sellega, et avaliku sektori hariduskulutused Eestis protsendina sisemajanduse kogutoodangust on kõrged. Seega tuleb harjuda mõttega, et meie praeguse rikkuse juures tuleb olemasolevaid ressursse lihtsalt eesmärgipärasemalt kasutada.

Eestis sünnib vähe lapsi. See aegunud uudis ongi põhjuseks, et on hakatud väiksemaid koole sulgema. Koolivõrgu ümberkorraldamine ei tulene üksnes sellest, et Toompeal kavandatakse haldusreformi. See on eluline vajadus. Me lihtsalt ei ole nii rikkad, et suudaksime kahe õpilasega koole pidada, seejuures ka kõrget taset hoides.

Maa tuleb täita lastega! Sel aastal on sündimus tõusnud.

Kõike seda teades olemegi püstitanud lähiaastate tegevuse eesmärkideks:

Kooli lõpetanud noor inimene peab olema sotsiaalselt küps. Selleks peab riik garanteerima koolikohad kõigile kuni 18-aastastele, noorte jaoks tuleb luua huvidele ja võimetele vastavate õppekavade valikuvõimalused, arendada välja kutsenõustamissüsteemid, mis hõlbustavad üleminekut koolist tööellu.

Kõrgkooli lõpetanud inimene peab olema kindel, et tema poolt õpinguteks investeeritud aeg ja raha on põhjendatult kulutatud. Riik peab tagama kõrghariduse kõrge kvaliteedi nii ülikooli- kui mitte-ülikooli tüüpi õppes, seejuures on oluline, et selleks on võimalusi üle Eesti, mitte ainult Tallinnas;

Õppuritel peab olema võimalik omandada teadmisi, oskusi ja pädevusi, millega saab edukalt konkureerida tööturul. Selleks tuleb kaasajastada kutsealast koolitust üle Eesti. Eesti pole ainult Tallinn;

Kõik kuni 18-aastased põhiharidust mitteomandanud noored peaksid olema koolis. Selleks on vaja tõhustada kontrolli koolikohustuse täitmise üle, alustada tuleb rahvastikuregistri usaldusväärseks muutmisest, et lõppeksid vaidlused teemal, kui palju lapsi tegelikult tänaval on. Piitsaga ei pruugi me oma soovitud eesmärki saavutada. Noortele on vaja huvitavaid vaba aja veetmise võimalusi. Lisaks aitavad sisse viidud nn. Tootsi klassid, põhikooli õppekavade ülevaatamine, eelkutseõppe levimne ka üldhariduskoolis jne.;

Eesti riigi edukus sõltub väga oluliselt sellest, kui kiiresti suudavad inimesed kohaneda tööturul toimuvate muutustega. Ning selleks on vaja kogu aeg õppida. Suur töö on ees elukestva õppe põhimõtete teadvustamisel ning selle elluviimise toetamisel ning stimuleerimisel.

Kõik meie jõupingutused hariduse vallas on aga väheedukad, kui pakutava õppe kvaliteet on madal. Seepärast keskendungi oma järgnevas sõnavõtus peamiselt sellele teemale, peatudes nii õppekavade, õpetajakoolituse, juhtimise, kui õppekeskkonna teemadel.

Õppe kvaliteet

Üldhariduskoolide õppekavade arendamine on haridusministrina olnud minu tegevuse üks prioriteete. Sel suvel allkirjastasime Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksooga lepingud, mille kohaselt ülikool võttis endale kohustuse koordineerida õppekavade arendust, tagada kõiki osapooli, nii õppekava teoreetikuid kui õpetajatööga igapäevast leiba teenivaid inimesi haarava õppekavade arendamise protsessina. Rõhutaksin siinjuures seda, et väga olulisena näeme siin innovaatiliste haridusühenduste ning mitmesuguste õpetajate esindusorganisatsioonide rolli. Samas usun, et Tartu Ülikooli akadeemiline sõltumatus tõstab kogu selle protsessi grupihuvidest kõrgemale. Õppekava täiustamisel tuleb ainult kasuks, kui osalejaid, nende hulgas sõltumatuid eksperte, on rohkem. Lähiaastatel tuleb kindlasti leida õige tasakaal juba niigi ülepaisutatud üldhariduskoolide õppekava eri ainete ning ühiskonna poolt esitatavate üha uute nõudmiste vahel ja samas mitte alla voolu lasta seniseid, eesti kooli traditsiooniliselt tugevaid külgi.

Õppekavadest on loomulikult üksi vähe, et õppur saaks koolist kaasa mitte ainult faktiteadmised, vaid ka oskused ja pädevused. Selleks on vaja nii head õpetajat, kui kaasaegset õpikeskkonda. Ma ei keskenduks siinkohal õpetajate palkadele, kuid väidan, et järmisel aastal taas algav palgatõus peab jätkuma ka edaspidi. See on teema, millest sel sügisel on räägitud kaua ja põhjalikult. Palgavahendite üleandmisega kohalikule omavalitsusele kaasneb teiselt poolt riigi rolli suurenemine õpetajate atesteerimisel. Uueneva atesteerimissüsteemis tahame rõhutada just arengut, tema rolli olulisust nii õpetajana kui kooli meeskonna liikmena. Oluline on, et koolitustel osalemine aitaks kaasa kooli arengukavas püstitatud eesmärkide saavutamisele, tähtsaks peame õpetaja aktiivset osalemist kooli arendustegevuses.

Tahaksingi siinkohal rõhutada kooli juhtimise olulisust, sest see määrab väga oluliselt milliseks kujuneb iga organisatsiooni kultuur ning millised on tegevuse tulemused. Ning seda nii lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, kutseõppeasutuses ning ka ülikoolis.

Õppe kvaliteedi tagamisel kogu haridussüsteemis pean väga oluliseks järgmisi samme:

1.Õpetajate täiendkoolituse muutmine sihipärasemaks, koolitusplaan peab olema õppeasutuse arengukava üks osa;

2.Õppeasutuse tegevuse tõhususe peamine kujundaja on kompetentne juht, selleks on vaja toetada kõikide õppeasutuste juhtide koolitust nii info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamise, kvaliteedijuhtimise kui ka finantsjuhtimise vallas. Haridusinimesed peaksid nad niigi olema.

3.Õppetöö kvaliteedi tagamiseks on vajalik välishindamissüsteemi arendamine erinevatel haridustasemetel ning õppevormides:

Üldhariduskoolide õpitulemuste välishindamise süsteemi parandamiseks tuleb luua üldhariduskoolide eri õppeainete tasemetööde pank, mida saavad kasutada nii õppurid kui õpetajad;
Kutseõppeasutuste õppetöö kvaliteedi tagamisel peavad aktiivselt osalema tööandjate esindajad;
Kõrgtaseme õppekavade otstarvet on vaja täpsustada. Mis on ikkagi bakalaureuse-, diplomi- ja kutsekõrghariduse õppekavade erisused? Ning kas on üldse vaja 3 eri tüüpi õppekavu? Need asjad tuleb ükskord lõplikult selgeks rääkida.
Mitte-ülikooli tüüpi kutsekõrghariduse õppekavade hindamiseks on vaja välja arendada kutsekõrghariduse spetsiifikat arvestav akrediteerimissüsteem;
Ülikooli-tüüpi õppekavade akrediteerimissüsteemi tuleb muuta tõhusamaks.

4.Uuendada tuleb riikliku koolitustellimuse kujunemise mehhanisme nii kutse- kui kõrghariduses. Eelkõige on meil selles vallas vaja professionaalseid ning usaldusväärseid prognoose tööjõuarengute kohta.

5.Oluline on õppeasutuste infrastruktuuri arendamine ning turvalisuse tagamine.

6.Õppeasutuste võrgu kujunemisel tuleb järgida regionaalse tasakaalustatuse põhimõtet.

Koostöö

Õppe kvaliteedi tagamisel koolis on tähtis koostöö. Meeskonnatöö kooli sees, õppuritega, lastevanematega, kohaliku omavalitsuse, kooli ning teiste sotsiaalsete partnerite vahel. Kui vaadata formaalhariduse näitajaid, siis võiks öelda, et Eesti haridussüsteemis pole unikaalseid probleeme. Kõik need teemad, kus väga kriitiliselt sõna võetakse – kutseharidus, finantseerimisskeemid erinevatel tasemetel – tekitavad vaidlusi igas riigis. Selles mõttes pole Eesti probleemid midagi erilist. Kus me aga rohkem tööd peame tegema on teemad, mis jäävad nö mitme tooli vahele. Koolikohustuse täitmise kontroll, nõustamissüsteemide arendamine – meil puuduvad institutsionaliseeritud võrgustikud, mis tõhusalt toimides lubaksid hakkama saada nende probleemidega, mis ühiskonna poolt koolile lahendamiseks antakse. Koolil on siin suur osa, aga kool üksi ei saa lahendada neid probleeme, millest suur osa tema haardest välja ulatub.

Üks valdkond, kus just nimelt koos tööandjatega töötades tuleb lahenduseni jõuda, on elukestvat õpet toetavate finantseerimisskeemide ning üldisema strateegia väljatöötamine. Inimesed on Eesti kõige olulisem ressurss ning kui siin elavad inimesed ei koolita end regulaarselt, siis paraku ei suuda me riigina nii kiirelt areneda kui tahaksime. Töö muutuv iseloom sunnib koolipinki tagasi minema paljusid emasid-isasid ning miks mitte vanaemasid-ja vanaisasid. Elukestva õppe vajalikkusest on Eestis hakatud aru saama, kõrgkoolis jätkas oma õpiteed sel aastal ligi 1500 üle 35 aastast inimest rohkem kui eelmisel aastal.

Lõpetuseks tulen tagasi eespool juba mainitud probleemi juurde. Palju räägitakse maaharidusest, nimetades tihti müstifitseeritud sõna koolivõrk. Teile arutamiseks väljajagatud haridusstrateegias pühendatakse terve eraldi peatükk eesti keele ja eestikeelse kultuuri säilimist toetavate tingimuste loomisele. Maa tuleb täita lastega. Ning neile lastele tuleb luua tingimused, et nad saaksid omandada väga hea hariduse.

Eile algas Tallinnas noortele mõeldud mess Teeviit. Väga paljud noored inimesed üle Eestimaa on kogunenud Pirita messikeskusesse selleks, et teha nende elu üks olulisemaid otsuseid – mida teha edasi? milline eriala valida? Need noored seisavad seal väga värvikirevate presentatsioonitulpade juures, mis kõik lubavad neile teed paremasse homsesse.

Riigi kohustus on tagada, et need lubadused erinevate õppeasutuste poolt ainult mesijutuks ei jääks. Ka teie roll, hääd saalisviibijad, on selles väga oluline.

Meie eesmärk võiks olla üks: kui keegi ütleb sõna haridus, peaks ta mitte mõtlema kvaliteedist … Ta peaks mõtlema, et haridus, õppimine, see on kvaliteet.

Minister Tõnis Lukase 08.12.2000.a. kõne Haridusfoorumil Tartus, Isamaaliidu veebileht

Discussion

No comments yet.

Post a Comment