//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Diplomaatia

Matti Maasikas: Veel ühe väikese riigi välispoliitikast

Eelmises Diplomaatias ilmus mitu mõjukat ning asjatundlikku artiklit Eesti, laiemalt väikeriikide välispoliitika kohta. Kõik autorid jõuavad tõdemuseni – või koguni alustavad sellest –, et väikesele riigile on eluliselt tähtis rahvusvahelisel õigusel, kindlatel mängureeglitel ja rahvusvahelistel organisatsioonidel põhinev maailmakord. Ja kõik räägivad prioriteetidest, riigi kohustusest analüüsida ning otsustada just need teemad, piirkonnad, organisatsioonid, kus panustada eriti aktiivselt. Niššide leidmisest ja täitmisest.

Jüri Luik näitab viise, kuidas uue maailmakorra tekkimisel võitjate poolele jääda ja kuidas uuenevas olukorras uutel teemadel kaasa rääkida. Sulev Kannike tõestab, et riigi suurus ja rahvusvahelisel areenil temalt nõutava töö maht pole sugugi võrdelises seoses. Tsiteerin: “…jooksvat analüüsi ja otsuseid nõudva info maht [on] konsensusdiplomaatia vallas enam-vähem sama suur nii suur- kui väikeriikide jaoks.” Kuigi metroojulgeolekule või tsunami eelhoiatussüsteemile pühendatud rahvusvahelistele kohtumistele pole Eesti esindajal mõtet sõita, ei või neidki teemasid käsitlevad paberid rännata otse paberihunti – keegi peab need vähemalt läbi lugema ja otsuse tegema – minna või mitte.

Pisut laiemate pintslitõmmetega maalib väikeriigi välispoliitikast lugeja ette pildi Siim Kallas. Ongi poliitikule sobivam. Lühidalt kokku võttes väidab Kallas, et Eesti nagu teistegi väiksemate riikide suur šanss on mitmepoolne koostöö, aktiivne tegutsemine rahvusvahelistes organisatsioonides.

Ja täiesti õigesti kirjutab. Ükskõik, kuidas ka ei tahaks, on suurtel riikidel, näiteks endistel koloniaalriikidel või siis ÜRO julgeolekunõukogu liikmetel, võimalus, harjumus, huvi, oskust ning soovi tegutseda rahvusvahelisel areenil pigem omavaheliste kokkulepete alusel. Kõik, kes on kokku puutunud mõne rahvusvahelise organisatsiooni tööga, imestavad, kui aeganõudev, kesiste tulemustega, tihti väiklanegi võib olla selle raames toimuv tegevus. Ei pruugi siis imestada, kui mõnda tabab ahvatlus mõne omasugusega suletud uste taga “diilid” kiiresti ära vormistada. Kuid täiesti õige on ka see, et Eestit sinna ei kutsutaks, ja see pole ka õige ega õiglane viis asju ajada.

Mulle jäävad arusaamatuks ikka veel aeg-ajalt kostvad hääled, mille kohaselt olla Eesti välispoliitika pärast meie Euroopa Liidu ja NATO täisliikmeks saamist 2004. aastal oma suure eesmärgi kaotanud. Kuidas nii? Eesti välispoliitika ülesanne on eesti rahva julgeoleku ning heaolu kindlustamine, Eesti kodanike ning nende huvide, sealhulgas ärihuvide, kaitse välismaal. Selle tagavad parimal võimalikul viisil just needsamad rahvusvahelised organisatsioonid, rahvusvahelisel õigusel ja kindlatel reeglitel põhinev maailmakord. Seega on Eesti huvides, et organisatsioonid, kuhu me kuulume, oleksid edukad.

Eesti välispoliitika juhtidele on juba enne meie Euroopa Liidu ja NATO täisliikmeks saamist olnud selge meie järgmine eesmärk: tegutseda mõlemas organisatsioonis nii aktiivselt ja konstruktiivselt, et kellelgi ei tuleks meeldegi, et tegemist on uue liikmesriigiga. Ühishuvide tõstmine erihuvidest ettepoole. Konstruktiivne käitumine. Partnerite murede mõistmine ning nendega arvestamine. ELi liikmesriikide tihedam omavaheline integratsioon. Mida rohkem on sidemeid, mis meid samu väärtusi jagavate riikide ja sealse ühiskonnaga ühendavad, seda tihedamini oleme ankrus ühises Lääne sadamas.

Neile kahele organisatsioonile on viimastel aastatel lisandunud aktiivsem osalemine ÜROs. Toomas Hendrik Ilves on võrrelnud Eesti välispoliitika arengut lapse arengufaasidega: alguses rääkisime vaid iseendast, tegelesime vaid oma probleemidega, peamiselt taasliitumisega Läänega. Nüüd, sirgudes, saame tegelda ja peame tegelema üha enam ka meist kaugemale jäävate piirkondade ning probleemidega. See toimub paljus ka ÜRO kaudu, kus Eesti on viimasel aastal olnud arengu rahastamise, rahvusvahelise kaubanduse, jätkusuutliku arengu, globaliseerumise ja katastroofiabi küsimustega tegeleva majandus- ja rahanduskomitee (2. komitee) eesistuja. Eesti on aktiivne ja tunnustatud tegija ÜRO katastroofiabi süsteemis, panustab nii raha kui inimestega. ÜRO kaudu tegutseme aktiivselt nii põlisrahvaste õiguste kui naiste arenguõiguse kaitsel, kuuludes põlisrahvaste püsifoorumi liikmeskonda ning juhatades naiste arengufondi (UNIFEM) nõukogu tööd. Eesti taotleb majandus- ja sotsiaalkomitee ECOSOC liikmesust 2008., inimõiguste komitee liikmesust 2012. ja julgeolekunõukogu liikmesust 2020. aastaks.

Samal ajal on selge, et Eesti-suurune riik ei jaksa hõlmata kõiki teemasid, millega tegeleb ÜRO, või mis kuuluvad näiteks Euroopa Liidu ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse. Meil pole praeguseks traditsioone, ressursse ega oskusteavet olemaks aktiivsed, ütleme, Ladina-Ameerikas või lõunapoolses Aafrikas. Peaaegu puuduvad neis piirkondades praegu ka Eesti kogukond ja Eesti ärihuvid.

Küll on meie huvides ELi poolt iga päev toodetava stabiilsuse ja heaolu tsooni laiendamine. Meie oleme sees, nüüd on meie kohus ja huvi seista selle eest, et laienemine – ELi edukamaid projekte – jätkuks. Selleks peavad potentsiaalsed liitujad praeguseks tublisti liiduga lõimunumad, euroopalikumad olema. Me saame oma veel värske kogemusega neid selles aidata.

Sellest tulenevalt on Eesti prioriteedid Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames loogiliselt liidu suhted naabritega, kaasa arvatud Venemaaga, edasine laienemine (mis praegu on kindlalt lubatud Lääne-Balkani riikidele), suhted Ameerika Ühendriikidega kui samu väärtusi jagava maailma võimsaima riigiga ning ühismissioonid kriisipiirkondades.

Sama loogika kehtib NATO puhul: me soovime, et allianss oleks tugev, ühtne, edukas. Seetõttu toetame oma tugeva osalusega NATO suurimat missiooni Afganistanis. Seetõttu toetame NATO kollektiivse kaitse põhimõtte jätkuvat esilolekut.

Jõudsingi viisideni, kuidas me oma prioriteete ellu viime. Sõjalise operatsiooni toetamisega on lihtsam – osaleme. Suhetes ELi naabritega on variante rohkem. Euroopalikkus, liidukõlblikkus on iga rahva oma valik. Ja see valik tehakse selles riigis. Siin annan Siim Kallase retoorilisele küsimusele “Kus käib võitlus vapra grusiinlase eest?” teistsuguse vastuse kui tema.

Võitlust Gruusia euroopalikkuse eest peetakse Gruusias, gruusia ühiskonnas ning gruusia rahva hinges. Grusiinide endi valitud suunda on nende sõpradel Kallase nimetatud rahvusvahelistes organisatsioonides võimalik toetada, kuid otsus tehakse ikkagi Gruusias. Ja tehakse mitte viimases järjekorras liberaalseid majandusreforme ja läänelikku õigusriiki üles ehitades (mäletame ju hästi, kuidas Eesti 1990ndate majandusedust sai meil elavatele muulastele parim stiimul end Eestiga siduda). Ning seda protsessi jälgime ning toetame parimal viisil, kui oleme Thbilisis kohal. Ilma kohalolemiseta, inimestega pideva suhtlemiseta, kohalikku õhustikku tunnetamata, riigi tegelikke vajadusi tundmata on ülimalt raske anda lisaväärtust, argumente, püssirohtu meie esindajatele rahvusvahelisel areenil.

Nii ongi aktiivsus rahvusvahelistes organisatsioonides ja kahepoolsete saatkondade võrgustiku ülesehitamise loogika omavahel otseses seoses: mida aktiivsem tahad multilateraalselt olla, seda rohkem peab olema toetust neilt kohtadelt ja neilt aladelt, millega tegeldakse neis organisatsioonides. Täna pakuvad sellist toetust kõige efektiivsemalt just kahepoolsed saatkonnad asjaomastes riikides.

Siin võib vastu vaielda, öelda, et informatsiooni on tänapäeva maailmas nii palju ja see on nii kättesaadav, et kaugustel, kohalolemisel, otsesuhtlemisel pole enam nii suurt tähtsust kui Interneti-eelsel ajal. Jah, infot on palju ning sellest just Eestile vajaliku leidmine ning sellest õigete, just Eesti jaoks relevantsete järelduste tegemine on ülimalt töömahukas ning nõuab ikkagi väga head tausta tundmist. Selle tundmaõppimiseks on parim viis kohal olla.

Mäletan, kui suur vahe varasemaga oli lugeda esimesi meie Afganistani asjuri saadetud memosid. Need sisaldasid eestlase kogutud, Eestile olulist, eestlase sünteesitud ning eesti lugeja taustateadmisi ning vajadusi arvestavat informatsiooni. Mul endal poleks olnud ei aega ega oskusi ise seda infot leida ega sünteesida. (Paralleelina võiks esitada küsimuse: miks annab Entsüklopeediakirjastus välja meie oma maailma atlast, kui Times World Atlas, Haack Weltatlas ja muud parimad kaardikogud on ka eesti lugejale kättesaadavad? Ikka eesti lugeja spetsiifiliste vajaduste rahuldamiseks ning tausta arvestades. Ning ka eesti oskuskeele arendamiseks.)

Ma ei arva aga sugugi, et koostöö Eesti kahepoolsete saatkondade ja meie esinduste vahel rahvusvahelistes organisatsioonides toimib perfektselt. Ei, seda, kuidas tegutseda kolmnurgas Tallinn-Brüssel-pealinnad efektiivselt, me veel õpime.

Teiseks, kahepoolse esinduse tähtsamaks tööks on Eesti seisukohtade selgitamine ning püüd mõjutada kohapealseid protsesse ja otsuseid meile soodsas suunas. Siin täiendan pisut Kallase öeldut, kelle väitel kooskõlastatakse Euroopa Liidu liikmesriikide seisukohad ühistes küsimustes just Brüsselis. Kindlasti, eriti lõppfaasis toimuvad kõige pingelisemad läbirääkimised just liidu pealinnas, kuid iga riigi seisukohad vähegi olulisemates küsimustes otsustatakse ikkagi riigi pealinnas riigi valitsuse poolt. Just seal, poliitikakujundamise võimalikult varases faasis, tulebki diplomaatidel, ka Eesti omadel, kohal olla, selgitada Eesti positsioone, mõjutada kohapealseid huvirühmi, parlamendiliikmeid, erakondi, ametnikke, meediat – kõiki, kellest sõltub otsus.

Veel 1995. aasta ELi laienemisringini oli üldreegel, et igal liikmesmaal oli saatkond kõigis liidu riikides. Hiljemalt 2004. aasta laienemisest pole see enam nii, seda lihtsalt väiksemad liikmed enam ei jaksa. Partnerite omavahelisse mõistmisse jätab see ressursside vähesusest tingitud nähtus siiski senisest suurema lünga.

Kolmandaks tuleb iga riigi saatkonnal seista oma kodanike eest, vajadusel osutada neile abi ja kaitset. Muide, Eesti kodanikud peavad Turu-uuringute ASi korraldatud küsitluse kohaselt (vt välisministeeriumi koduleheküljel http://www.vm.ee/est/kat_1/7799.html) välisministeeriumi olulisimaks ülesandeks just Eesti kodanikele abi osutamine välisriikides – 95% vastanutest arvab nii. Kodanike tellimus, kodanike soovid, on miski, millest demokraatlikus riigis ei saa ka valitsusasutused mööda vaadata. 2006. aastal aitas näiteks Eesti saatkond Madridis üle saja korra probleemidesse sattunud Eesti kodanikke.

Neljandaks kahepoolse saatkonna ülesandeks on majandussuhete arendamine, seda nii investoritele Eestit ja meie võimalusi tutvustades kui ka Eesti ärihuvisid asukohariigis edendades. Eesti saatkondade majandusdiplomaatide poolt menetleti 2006. aastal kokku 3567 asukohariigi ettevõtja päringut Eestis äritegemise aspektide kohta. 652 päringut tehti eesmärgiga osta Eestist kaupu ja teenuseid. Eesti ettevõtjate päringuid asukohariigi kohta menetleti kokku 954 korral. Selles tegevuses aitavad saatkondi ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse välisesindajad, kes sõltuvalt riigist tegutsevad kas saatkonnas või omaette kontoriga.

Mõne riigi, näiteks Islandi saatkondade võrgustik põhinebki suuresti kaubandusel. Kui küsisin oma Islandi kolleegilt, miks nad avasid 2006. aastal Indias esinduse, kas kaubavahetust oli nii palju, vastas kolleeg: “Ei, vastupidi, me vaatasime, et meil võiks Indiaga palju rohkem majandussidemeid olla ja sellepärast avasime saatkonna.”

Viiendaks arengukoostöö. Distantsilt on väga raske partnerriigi tegelikke vajadusi mõista. Maailmapraktikas on arengukoostöö prioriteetsetes sihtriikides ikka doonorriigi esindus olnud. Näiteks on Soomel suursaatkond Namiibias. Eesti arengukoostöösummasid ei saa küll Soome omadega võrrelda, ent need suurenevad üha.

Kuuendaks kultuurivahetus, Eesti kultuuri viimine maailma ja teiste kultuuride Eestisse aitamine, ikka meie inimeste silmaringi avardamiseks.

Seitsmendaks Eesti tuntuse suurendamine.

Eesti saatkondade võrgustik on kujunenud Eesti huvidest lähtuvalt ja vastavalt meie võimalustele. Palju suuremaks see enam kasvada ei saa. Sel aastal lähetame esimesed diplomaadid Lähis-Itta, regiooni, millega tegelevad kõik meie sõbrad ja partnerid ning rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu kuulume. Lähematel aastatel on plaanis kohalolek Moldovas, meie ühes arengukoostöö siht- ning ELi naaberriigis. Diplomaatiline esindus Afganistanis kestab vähemalt meie suurema väekontingendi viibimise aja. Analüüsime võimalusi ning vajadust avada saatkond mõnes suuremas äsja ELiga liitunud või tulevikus liituvas riigis, samuti kiikame Aasia tõusva suurjõu India poole. Rohkem vaevalt.

Ja kogu see võrgustik teenib Eesti välispoliitika ülimat eesmärki, mis on Eesti rahva julgeoleku ning heaolu kindlustamine. Sinna kuulub töö selle nimel, et rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu me kuulume, oleksid tugevad, ning stabiilsuse ja heaolu vöönd nende ümber laiem.

Suurbritannia suursaadik esitleb Briti välisteenistust ja selle ülesandeid nii: “Meil on 16 000 töötajat ja 250 välisesindust. Briti alamad teevad igal aastal 65 miljonit välismaareisi. 13 miljonit britti elab välismaal. Me aitame igal aastal 6000 Briti firmal leida uusi turge.”

Sama töö, küll väiksemas mahus, on teha ka meil.

P.S. Ühtegi nimetatud ülesannetest ei teeks meie eest ära ka Euroopa Liidu kavandatav ühine välisteenistus, mille loomist Eesti küll tuliselt toetab.

Diplomaatia 03.2007

Discussion

No comments yet.

Post a Comment