//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Matti Maasikas: Võõras peksab alati õigusega?

Kui 1994. aastal juhtus Läänemere ajaloo suurim laevaõnnetus rahuajal, 852 hukkunuga Estonia katastroof, siis oli piirkonna ajakirjanduspildis täheldatav omapärane tendents: Soome ja Rootsi meedias kalduti kohati süüdistama Eesti meremehi ja laevaomanikke.

Eesti ajakirjandus… kaldus oma Soome ja Rootsi kolleegidega nõus olema. Oleme jah väikesed, viletsad ja süüdi!

Raimo Poom väidab eilses Päevalehes (“Välismeedia irvitab Eesti üle – ja õigusega”), et mõne välismaise meediaväljaande kajastus Eesti alama astme kohtu otsusele mõista Dmitri Galuškevitš süüdi Reformierakonna serverite ründamises möödunud aasta aprillirahutuste ajal tõendavat, kuidas Eesti riik, eriti aga välisministeerium polevat pronksiööst midagi õppinud. Ajakirjanik avaldab ka arvamust, nagu loodaks NATO riikide vahelist küberkaitsekeskust ülejala ja õnnetu juhuse tõttu. Ja juba korduma kippudes rõhutab ajakirjanik veel kord, kuidas möödunudkevadine rünne Eesti riikluse vastu oleks lõppenud triumfeeriva võiduga, kui ainult vastane ise poleks teinud mõnd pisikest viga, näiteks rikkunud Viini konventsiooni Eesti Moskva-saatkonna ründamisega. Eesti ise ei saanud ju jälle mitte millegagi hakkama! Ühesõnaga: artikkel sisaldab sellises koguses valeväiteid ja omaenda riigi süüdistamist hommikuses konjakijoomises, et vastulause on vajalik.

Alustame küberkaitsekeskusest, mille kaitseministeerium moodustas Poomi arvates paaniliselt pärast 2007. aasta aprillisündmusi ja Ilvese-Bushi kokkuleppel. Esimene mõte see asutada tuli tegelikult kindralleitnant Johannes Kerdilt juba 2000. aastal. 2003. aastast, kui Kert töötas Eesti sõjalise esindajana NATO-s, plaanid konkretiseerusid. 2004 algasid kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi korraldusega ettevalmistustööd. Küberkaitsekeskuse plaanidest kirjutas Margus Kolga Eesti Päevalehe lisalehes Riigi Kaitse juba 2007. aasta alguses.

Nüüdseks on keskus töös, esialgu Eesti kaitseväe allüksusena, ehkki üks ameeriklasest spetsialist on juba kohal. Rahvusvahelise organisatsioonina loodame selle ametlikult luua mais. Muide, peamised partnerid keskuse loomisel pole olnud ameeriklased, vaid pigem mõned Euroopa riigid: Saksamaa, Hispaania, Itaalia, meie Balti naabrid jne. Üks küsimus kas kaitse- või välisministeeriumi kõneisikule – või ka pilk omaenda lehe arhiivi – oleks need faktid ajakirjanikule teatavaks teinud.

Anonüümsed õppetunnid

Välisministeerium maadlevat Poomi teatel ikka veel aprillikriisi õppetundidega. Kui ajakirjanik oleks selle kohta ministeeriumile ka mõne küsimuse esitanud, oleks ta saanud teada järgmist. Esiteks oli just välisministeerium see, kes riigi tasandil algatas õppetundide analüüsi ehk lessons-learned-protsessi, mida hakkas vedama riigikantselei koordinatsioonibüroo. Teiseks poleks ajakirjanik pidanud “anonüümsete ametnike” suhu panema valeväidet, nagu kujutanuks välisministeeriumi analüüs viieleheküljelist kiidulaulu iseendale. Selles väites on tõene vaid lehekülgede arv. Paberi sisu on kriitiline nii ministeeriumi enda tegevuse kui ka mitme teise ametkonna ja koordineeriva kogu tegevuse suhtes. Kuid kuna kogu järelduste tegemise eesmärk pole mitte Eesti riigiasutuste vaheline üksteise süüdistamine leheveergudel (kelle huvides see küll oleks?), vaid toimunust õppimine ja edasise töö parandamine, siis jääb see dokument kasutamiseks vaid asjaomastele Eesti ametkondadele.

Edasi vihje, nagu oleks riigikogu väliskomisjon rahulolematu välisministeeriumi analüüsiga oma aastataguse toimimise kohta. Kas ajakirjanik on küsinud väliskomisjoni, selle esimehe  arvamust? Või põhineb väide vaid ühe, loomulikult tundmatuks jääda soovinud komisjoniliikme koridoris poetatud sõnal? Ministeerium on komisjonile esitanud meie kõige olulisema töö tulemuse: nimekirja Eesti toetuseks tehtud avaldustest 35 leheküljel. Oleme väliskomisjoniga sel teemal korduvalt kohtunud ja ainus kriitika kõlas – olgu ta kord nimega mainitud – komisjoniliikmelt Marko Mihkelsonilt. Tema teada jõudis info Eesti tegevuse kohta Jaapanisse liiga hilja. See on kõik.

Lõpetuseks mõistulugu välismeediaga suhtlemisest. 2000. aastal ehmatas välisminister Toomas Hendrik Ilves oma kabinetikolleege üleskutsega kaotada ministeeriumides ära välissuhete osakonnad. Kolleegid imestasid. Nende välissuhete inimesed olid hästi täitnud uue iseseisvusaja peaülesannet – Eesti taasintegreerimist läänega – ning pidasid parajasti mahukaid liitumisläbirääkimisi Euroopa Liidu ja NATO-ga! Kuid Ilves nägi kaugemale. EL-i liikmesmaal, globaliseerunud maailmaga hästi lõimunud riigis peab iga ametnik suutma oma alal ka väliskolleegidega suhelda. Igas riigis suunatakse ajakirjanik päritolust olenemata just selle ametkonna pressiesindaja juurde, kes konkreetse teemaga tegeleb. Nii ka tänapäeva Eestis – välispoliitikast räägib välisministeerium, politseitööst politseiamet, kohtuotsustest kohus. Tuleb vaid küsida.

Eesti Päevaleht, 31.01.2008

Discussion

No comments yet.

Post a Comment