//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Diplomaatia

Lauri Mälksoo: Tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria ja rahvusvaheline õigus Eestis

Kahest 1990. aastatel maailmapoliitika tulevikust “suure narratiivi” loonud teoreetikust – Francis Fukuyamast ja Samuel Huntingtonist – on paremini käinud Huntingtoni, tsivilisatsioonide kokkupõrke konstateerija1 käsi. Kui isegi prantsuse välispoliitika analüütik kirjutab, et ameeriklasel Huntingtonil2 siis peab Huntingtoni jutus ikka mingi tõetera sees olema. Ka Eesti välispoliitilise mõtte kandjad on pärast 1991. aastat ühel või teisel kujul väljendanud sama mõtet mis Huntingtongi: Lääne ja Vene tsivilisatsioonide vaheline limes kulgeb muuhulgas mööda Narva jõge.3

on “seni olnud pigem õigus”, Huntington ei öelnud eestlastele siiski midagi olemuslikult uut. Baltikumis on tsivilisatsioonide kokkupõrkele viidatud juba vähemalt 19. sajandi keskpaigast alates ja veidi teistsuguseid mõisteid kasutades veel palju varem.
Käesoleva artikli eesmärgiks on minna sügavamale tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria ideeajaloolise perspektiivi mõistmisel – ja seda just Eesti kontekstis. Esiteks näitan, kuidas tsivilisatsioonide kokkupõrke teemat on käsitletud 19. ja 20. sajandi baltisaksa ning Eesti rahvusvahelise õiguse teoorias. Artikli esimese osa sihiks on lugejat harida.4 Artikli lõpus analüüsin, mis mõju on tsivilisatsioonide kokkupõrke teoorial rahvusvahelisele õigusele.
“Tsivilisatsioonide kokkupõrke” jäljed 19. sajandi baltisaksa ja 20. sajandi Eesti rahvusvahelise õiguse teoorias August Bulmerincq, Tartu ülikooli (1856 – 1875) ja hiljem Heidelbergi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, oli 19. sajandi teise poole tunnustatumaid rahvusvahelise õiguse spetsialiste Euroopas.5 Baltikumi olukorra selgitamisel oli tema tähtsaim publikatsioon 1865. a ilmunud uurimus “Venemaa. Saksa Läänemereprovintsid”.6 Tagantjärele mõjub Bulmerincqi käsitluse lugemine mõni aasta hiljem Juri Samarini ja Carl Schirreni valla päästetud nn Broschyrenstreit’i ettekuulutusena. Küsimuse all polnud midagi muud kui see, millisel rahvusgrupil on õigus Eesti-, Liivi- ja Kuramaal esimest viiulit mängida. Bulmerincqi jaoks oli asi selge: selleks rahvusgrupiks pidid loomulikult jääma sakslased. Seda nõudmist põhjendas ta sakslaste tsivilisatsioonilise üleolekuga mitte üksnes eestlastest-lätlastest, vaid ka venelastest: “Jätame kõrvale küsimuse, kas eestlased, lätlased ja liivlased pidid alates 9. sajandist maksma andamit venelastele. Mis iganes ka poleks vastus sellele ajaloolisele küsimusele, on selge see, et üksnes kohustus andamit maksta ei saa olla kestva ja püsiva suhte aluseks. Hiljuti venelaste ja sakslaste vahel teravnenud vaidlus selle üle, kummale tsivilisatsioonile kuulub esmasus Läänemere provintsides, on ülearune, sest isegi kui Venemaa on teinud tsiviliseerivaid katseid, jäi – ja jääb ka praegu – sakslastele kui enam tsiviliseeritud poolele küllalt tööd teha.”7
Bulmerincqi visandatud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ajalugu oli sakslaste visa tsiviliseeriva missiooni ajalugu, kohalike rahvaste eripära ning konkureerivate naabrite kiuste. Tänu sakslastele said Läänemereprovintsid kristliku Lääne osaks. Kuid ometi oli Bulmerincqi toon tuleviku suhtes murelik. End tsivilisatsiooni piiririikideks pidavate maade välispoliitilise mõtte läbivaks motiiviks on reetmise probleem. Emamaa või keskus võisid nõrkuse hetkel “eelpostid” vastasele ohverdada. Nii lahkas Bulmerincq nostalgiliselt Vana-Liivimaa
(13. sajand kuni 1560) riikluse huku põhjuseid ja pidi kahetsusega nentima, et naaberrahvaste kiuslikkuse, sõjalise nõrkuse ja sisemise ühtsuse puudumise kõrval oli riikluse kadumise põhjuseks ka see, et “Saksa riik jättis asumaad hätta, vaatamata korduvatele abipalvetele.”8
Kriisisituatsioonides esinevad rahvusvahelise õiguse küsimustes mõnikord kõige sõnakamate avaldustega just mittejuristid. (Kas ei olnud see füüsik Endel Lippmaa, kes 1989. aastal Moskvas MRP salaprotokollide koopiad kõige muljet avaldavamalt lauale pani?!) Nii läks ka 1860. aastatel. Tartu ülikooli ajalooprofessor Carl Schirren (1826–1910) tuli välja oma argumentidega alanud venestussurve vastu. Schirren viis vene ja saksa kultuurierinevuste vastandamise uuele tasandile ja leidis lisaks, et venestamispoliitika oleks ka rahvusvahelise õigusega vastuolus. Schirren väitis, et Peeter I ei “vallutanud” Eesti- ega Liivimaad, vaid sai need baltisakslastega sõlmitud suveräänsuse kokkuleppe tagajärjel (1710. aasta nn Accord-Punkten). Tegemist ei olnud Vene tsaari armuanniga, vaid omalaadse lepinguga, millest – nii nagu ka rahvusvahelises õiguses – ei saanud Venemaa ühepoolselt taanduda.
Schirren lõpetas oma “Liivimaa vastuse Juri Samarinile” sõnadega: “Sealpool on võim; meil on õigus.”9 Nii kirjeldas Schirren baltisakslaste ja venestajate kokkupõrget kui õiguse ja võimu vastasseisu.10 Seega venestusmeeleoludes Peterburi ei liikunud Schirreni järgi mitte lihtsalt võõra kultuuri territooriumile, vaid oli asumas ka rahvusvahelist õigust rikkuma. Seos Baltikumi ja Venemaa tsivilisatsioonilise erinevuse ning Damoklese mõõgana pea kohal rippuva Vene rahvusvahelise õiguse rikkumise vahel oli sõnastatud.
Bulmerincqi järeltulija Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetoolil dotsent Carl Bergbohm (1849 – 1927) sai “tsivilisatsioonide kokkupõrget” omal nahal tunda. Võimud heitsid talle ette vene keele ebapiisavat oskust ja Katariina II isiku solvamist rahvusvahelise õiguse ajalugu puudutanud dissertatsioonis. Kuni Liivimaalt lahkumiseni kaitses Bergbohm saksakeelset õpet Tartu ülikoolis ja jäi niisiis truuks oma dissertatsioonis kirjutatule: “Rahvaste elu ja maailma ajalugu tallavad jalge alla iga sellise õiguse, mis ei ole valmis ennast võitluses proovile panema.”11
August Bulmerincqi ja Carl Bergbohmi seisukohtade iseloomustamiseks sobib kokkuvõtvalt ühe riigisakslasest Tartu professori kurtmine oma baltisaksa kolleegide kohta: “Die baltischen Kollegen sind alle noch die alten Schwertbrüder.”12 (“Kõik baltisaksa kolleegid on endiselt vanad mõõgavennad.”)
Bulmerincqil oli 1865. aasta venestamissurvele vastuhakkamiseks baltisaksa kaasmaalastele järgmine soovitus: kaasata eestlased ja lätlased sakslaste poolel valitsemisse.13 Eestlased aga ei jõudnud seda suuremeelsust ära oodata ja võtsid 1918. aastal lõpuks ise võimu. Baltisaksa filosoof Hermann von Keyserling (1880 – 1946) kirjutas 1928. aastal imestavalt: “Kust tulid uued juhid? Nad olid juba varem olnud meie kõrval; neid ei olnud lihtsalt märgatud.”14 Mis oli eriti huvitav: baltisakslased läksid ära, kuid maa uus eesti soost eliit võttis neilt kohe üle Eesti kui Lääne piiririigi teooria. See leidis kajastust ka Eesti rahvusvahelise õiguse teaduses.
Ants Piip (1884 – 1942) on Eesti riigi ajaloos olulisem figuur, kui tänapäeva Eestis mõnikord teadvustatakse: oli ta ju ühteaegu nii Eesti Vabariigi välispoliitika üks juhtivaid tegijaid (“elukutseline välisminister”) kui ka Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professorina sisuliselt ainuisikuliselt eestikeelse rahvusvahelise õiguse teaduse rajaja.
Piibu esimeses eestikeelses rahvusvahelise õiguse õpikus on kaks intrigeerivat Eesti ajalugu puudutavat väidet.15 Esiteks kinnitab ta, et sakslaste saabudes 13. sajandi alguses oli Eestis juba väljakujunenud riiklus. Teiseks väidab ta, et ristirüütlite vallutusega Eesti riik ei hävinud. Ülemkiht küll vahetus, kuid iseseisev Eesti riik – nüüd juba Vana-Liivimaana – jäi alles kuni Liivi sõja puhkemiseni 16. sajandil. Analoogiaks tõi Piip Inglismaa pärast normannide vallutust 1066. aastal. (Inglismaa riiklus jäi alles vaatamata ülikkonna vahetumisele.) Ei jälgegi enam Carl Robert Jakobsoni kunagisest seitsmesaja-aastase orjaöö teesist!
1932. aastal väitis Piip, et Eesti ja Vene erimeelsuste aluseks on “lahkuminevad kultuurilised kui ka majanduslikud mõisted, sest Balti riigid baseeruvad Lääne-Euroopa kristlikul kultuuril ja Rooma õigusest võrsunud eraomandi alusel. Vene on aga sellevastu Bütsantsi ehk Ida kultuuri tulemus ja eraõiguse idud ei ole iialgi tunginud Venes sügavaisse rahvamassidesse.” 16 “Balti riigid (…) on ja tahavad olla sidemeks ida naabri ja lääne tsiviliseeritud maailma vahel. Nad on lääne tsivilisatsiooni kõige kaugemale ulatuvad eelpostid, mis tahavad anda julget pinda Itta püüdvale kaupmehele, tänapäeval samuti kui Hansa liidu päevil.” 17
Ka 1936. aastal Berliinis Saksa Ida-Euroopa Uurimise Ühingu ees ettekannet tehes kinnitas tudengipõlves nii Peterburis kui Berliinis rahvusvahelist õigust õppinud Piip, et Balti riigid on lääne tsivilisatsiooni eelpostid idas.18
Nagu eelnevalt näitasin, laenas Piip Eesti kui lääne tsivilisatsiooni eelposti (sks k Vorposten) idee baltisaksa teoreetikutelt. Piibu enda väljenduslaad oli leebe: eelkõige soovis ta ju, et Baltimaad jäetaks rahule selleks, et nad saaksid olla “sidemeks ida naabri ja lääne tsiviliseeritud maailma vahel”. Kuid Vene ja Euroopa tsivilisatsioonilise erinevuse rõhutamisega võis ka palju kaugemale minna. Piibuga samal ajal tõusis Saksamaal üheks juhtivaks natsionaalsotsialismi rahvusvahelise õiguse teoreetikuks baltisakslane, vabahärra Axel von Freytagh-Loringhoven (1878 – 1942).19 Freytagh-Loringhoven oli Saaremaa paruniperekonna liige ja sai juurahariduse 20. sajandi alguses Tartu (Jurjevi) ülikoolis. 1904.-1905. aasta Vene-Jaapani sõjas sai ta haavata. 1911 – 1914 töötas ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas Rooma õiguse professorina.20 1917. aastal läks Saksamaale ja temast sai rahvusvahelise õiguse professor Breslaus (tänapäeval: Wrocław) ning Riigipäeva saadik.
Kui enne 1917. aastat kritiseerisid baltisakslased, et vene kultuur oli saksa omast madalam, siis pärast kommunistide võimuletulekut oli Nõukogude Venemaa paljude arvates lõplikult Euroopast eraldunud ja “barbariseerunud”. Ka rahvusvahelise õiguse ühtsus oli sellega kadunud: Venemaa suhtes ei saanud kehtida samad normid mis Euroopa riikide suhtes. Freytagh-Loringhoven kritiseeris eriti teravalt Rahvasteliidu otsust NSV Liit liikmeks võtta: “Ühel päeval annab ajalugu hinnangu neile, kes ei saanud aru vajadusest astuda ühtselt bolševistliku ohu vastu ja võtsid N. Liidu rahvusvahelise kogukonna liikmeks.”21 Samuti kirjutas ta: “Faktid, mis tõestavad bolševistliku ohu suurust, on arvutud. N. Liidu alguses seisab rahvusvahelise õiguse eitamine.”22 Siiski, tõele au andes tuleb öelda, et esimesena kuulutasid Euroopa rahvusvahelise õiguse ühtsuse lõppu just Nõukogude Vene rahvusvahelise õiguse teoreetikud, eelkõige Jevgeni Korovin oma 1923. aasta raamatus “Üleminekuaja rahvusvaheline õigus”.
Tsivilisatsioonide kok­ku­­põrke teooriat ja Eesti rahvusvahelise õiguse teadust hoidis Nõukogude okupatsiooni ajal eksiilis olles elus Artur Taska (1912 – 1994). Taska kirjutas: “Uusikaupungi rahulepingu sõlmimisega (…) algab nn. Vene aeg ehk pimestamise ajajärk meie rahva elus. (…) Suurvõimudest on Venemaa oma pideva ja püsiva tungiga läände ja hiljem oma tugeva surve ja ümberrahvustamisepoliitikaga käsitletava ajaloo perioodi kestel avaldanud Eesti maaalade elanikele kõige hävitavamat mõju. Vaatamata sellele säilitavad Eesti maaalade riiklikud üksused oma sisulise kuuluvuse lääne kristlikku riikide ühistisse.”23 Taska kirjutas ka, et venelased ei mõelnud rahvusvaheliste lepingute all sedasama mis läänlased: venelaste jaoks olid lepingud vaid “poliitiline kirjavara”.
Tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria tagajärjed rahvusvahelisele õigusele
1939. aasta Moskva läbirääkimistel kinkis Jossif Stalin Ants Piibule oma pühendusega foto.24 Kui Piip 1940. aasta NKVD poolt vahistati ja Uuralitesse Nõrobi vangilaagrisse saadeti, võttis Piip selle foto kaasa, lootes, et see võiks päästa tema elu.25 Ei päästnud – Piip suri ebainimlikes tingimustes 1942. aastal. Rahvusvahelise õiguse professor lootmas diktaatori fotole kui viimasele argumendile – oli see ultimatiivne “tsivilisatsioonide kokkupõrke” sümbol? Õigus – argument, mida Piip kogu oma elu oli propageerinud – ei maksnud seal kohas, kus ta surema pidi. Või ei olnud see lihtsalt see rahvusvaheline õigus, mis seal maksis…
Kas on tõesti õigus neil, kes kinnitavad, et erinevatel hõimudel ja tsivilisatsioonidel on erinevad arusaamad rahvusvahelisest õigusest? Sellisel juhul osutub ettekujutus ühtsest rahvusvahelisest õigusest illusoorseks. Carl Bergbohmgi tuletas oma magistritöös meelde Montesquieu lauset, et rahvaste õigus on primitiivsel kujul alati olemas olnud. Rahvusvaheline õigus on see, mida lubatakse endale teha: näiteks, mainis Bergbohm irooniliselt, seisnes irokeeside rahvusvaheline õigus sõjavangide rituaalses nahkapistmises.26
Ajalugu näitab, et rahvusvahelise õiguse kehtivuse jaoks on tsivilisatsioonide kon­fliktil katastroofilised tagajärjed. Teine maailmasõda oli just seetõttu Ida-Euroopas nii ebainimlik, et “madalama tsivilisatsiooni” või “reaktsioonilise ideoloogia” vihkamise tõttu võeti vastaselt (sh tsiviilelanikkonnalt) igasugune inimlikkus. Kui teineteist ei usaldata ega mõisteta minimaalseimalgi tasemel, pole võimalik uskuda ka antud lubaduste täitmisesse. Ants Piip, Eesti läbirääkija 1939. aastal Moskvas, näis küll alguses uskuvat Stalini – “kui kaukaaslase” – antud lubadustesse, kuid hiljem tunnistas, et Eesti saatus “ripub ämblikuvõrgu otsas, milleks on Stalini sõna”.27
Võimalik, et midagi, mida saab nimetada tsivilisatsioonide kokkupõrkeks, eksisteerib Baltikumis objektiivselt. Siiski on võimalik tegelikkust olulisel määral mõjutada ka sellega, kuidas sellest rääkida. Tuleme tagasi tänapäeva ja Huntingtoni teooria kriitikate juurde. Levinuim kriitiline fraas Huntingtoni teooria aadressil on “iseennast teostav ennustus” (self-fulfilling prophecy). Rahvusvaheliste suhete teooriatest seletab seda fenomeni üpris veenvalt konstruktivistlik koolkond (Alexander Wendt jt)28. Konstruktivism näitab, kuidas see, millest palju ja veendunult räägitakse, kas muutub riikidevahelistes suhetes tegelikkuseks või aitab tegelikkust võimendada. Riigi kuvand naabritest, nende identiteet ja huvid, ei saa olla objektiivne, vaid on pideva subjektiivse (ümber)konstrueerimise tulemus. Kui endale pidevalt sisendada, et naabri käitumist polegi võimalik ratsionaalse loogikaga mõista või et naaber ongi läbi oma ajaloo olnud agressiivne, sõnamurdlik ja problemaatilise tsivilisatsiooniga või on hoopis tahtnud meid ümber piirata, orjastada ja hävitada, siis selle korrutamine võib tegelikkuses kaasa tuua erimeelsuste veelgi sügavamaks ning kon­fliktsemaks muutumise. Kasutatud sõnad ja mõttemallid saavadki tegelikkuse osaks. Nii nagu üldse inimsuhetes külvavad ka rahvusvahelistes suhetes vihkamine ja umbusk uut vihkamist ning umbusku.
Reaalset konflikti naabriga ei ole võimalik lillelapselikult olematuks unistada. Kuid samal ajal näitab Eesti ideeajalugu ka seda, et tsivilisatsioonide konflikti teooriaga on targem ettevaatlikult ümber käia. Ainult nii on lootust vabaneda tsivilisatsioonide kokkupõrke needusest.
Diplomaatia 02.2007

1 Vt Samuel Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine. Tartu 1999.
2 Dominique Moïsi, The Clash of Emotions. – Foreign Affairs, January/February 2007.
3 Vt näiteks Lennart Meri, Presidendikõned. Ilmamaa, Tartu 1996.
4 Tegemist on minu uurimuse impressionistliku refereeringuga, loodan töö edaspidi ka eesti keeles raamatuna avaldada: Lauri Mälksoo, The Science of International Law and the Concept of Politics: the Arguments and Lives of the International Law Professors at the University of Dorpat/Iur’ev/Tartu 1855–1985. – 76 British Year Book of International Law 2005, Oxford University Press, 2006, lk 383–501.
5 Vt tema aja kohta rahvusvahelises õiguses Martti Koskenniemi, The Gentle Civilizer of Nations. The Rise and Fall of International Law 1870–1960. University Press, Cambridge 2001.
6 August Bulmerincq, Russland. Die deutschen Ostseeprovinzen. Teoses J. C. Bluntschli, K. Brater (toim), Deutsches Staatswörterbuch, Band 9, 1865.
7 Vt Bulmerincq, lk 2.
8 Bulmerincq, lk 9.
9 Vt Carl Schirren, Livländische Antwort an Herrn Juri Samarin, 1869. Kordustrükk kirjastuselt von Hirschheydt. 1971, lk 115. Vt ka Juri Samarin, Okrainõ Rossii. Serija pervaja. Russkoje baltiiskoe pamorje, Praha 1868.
10 Selles mõttes on Andrei Hvostov ebatäpne, kui ta (iseenesest andeka kalambuurina) väidab, et “baltisakslaste lahkumisega kadusid Eestist väärikus ja au, alles jäid vaid tõde ja õigus”. Nagu tõestab Carl Schirreni näide, esitasid ka baltisakslased tõele ja õigusele tuginevaid argumente Vene püüdluste vastu. Eestlased pigem õppisid neilt selliseid argumente kasutama. Vt Andrei Hvostov, Urkade moraal, allalastute tõde. – Eesti Ekspress 29.06.2005.
11 C. Bergbohm, Die bewaffnete Neutralität 1780–1783. Eine Entwicklungsphase des Völkerrechts im Seekriege. Berlin 1884, lk 218.
12 Ralph Butler, The New Eastern Europe. London 1919, lk 31.
13 Bulmerincq, lk 19.
14 Graf Hermann Keyserling, Das Spektrum Europas. Berlin 1928, lk 371.
15 Vt Ants Piip, Rahvusvahelise õiguse süsteem. Tartu 1927, lk 20.
16 Vt Ants Piip, Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti. Sissejuhatus poliitikasse II. Tartu 1932, lk 98.
17 Piip, lk 111.
18 Vt Ants Piip, Estlands Weg zur neuen Verfassung. Vortrag, gehalten in Berlin am 25. Juni 1935 vor der Deutschen Gesellschaft zum Studium Osteuropas. 1936, lk 24.
19 Vt Peter K. Steck, Zwischen Volk und Staat. Das Völkerrechtssubjekt in der deutschen Völkerrechtslehre (1933–1941). Baden-Baden 2003, lk 46–53.
20 Vt Eesti Ajalooarhiiv, f 402/I/27784.
21 Freiherr Freytagh-Loringhoven, Sowjetrußland im Völkerbund. Kogumikus Völkerbund und Völkerrecht 1934–1935, lk 370.
22 Freiherr Freytagh-Loringhoven, Sowjetrußland und das Völkerrecht. Kogumikus Völkerbund und Völkerrecht 1936–1937, lk 365–367.
23 Artur Taska, Rahvusvaheline õigus. Lund 1977, lk 34.
24 Vt Elmar Tambek, Tõus ja mõõn. I osa. Toronto 1964, lk 302.
25 Vt Tamara Kask-Skolimowska mälestused raamatus Lembit Lauri (toim), Kirjutamata memuaare VI. Tallinn 1991, lk 176–177.
26 Carl Bergbohm, Staatsverträge und Gesetze als Quellen des Völkerrechts. Dorpat 1877, lk 3.
27 Vt Tambek, lk 289.
28 Vt Alexander Wendt, Social Theory of International Politics. Cambridge University Press, 1999.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment