//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Diplomaatia

Lauri Mälksoo: Jaapani-Vene piirivaidlus ja riikide juriidiline välispoliitika

Riikide arusaamist rahvusvahelisest õigusest kujundavad suurel määral nii nende huvid kui ka ajalugu.

Jaapani-Vene piirivaidluse mõistmisele võib läheneda juriidilise välispoliitika kontseptsiooni kaudu. Selle mõiste on riikide välispoliitika ja rahvusvahelise õiguse omavahelise põimumissuhte seletamiseks välja pakkunud Prantsuse jurist ja diplomaat Guy Ladreit de Lacharrière.1 Veel 20. sajandi esimesel poolel valitses rahvusvahelise õiguse spetsialistide seas positivistlikuks peetud veendumus, et tsiviliseeritud riikide välispoliitika peab “lähtuma” rahvusvahelisest õigusest. (Riigid tohivad teha ja tahta seda, mis on lepingute ja tavaõiguse piires lubatud, ning on kohustatud vältima tegemast seda, mis on keelatud.) See vaade muutis rahvusvahelise õiguse objektiivseks ja staatiliseks ning jättis tegelikule välispoliitikale vaid sekundandirolli.

Juriidilise välispoliitika tekkeloo taust

Teise maailmasõja valus õppetund (Rahvasteliit, 1928. aasta Briandi-Kelloggi pakt ja mittekallaletungilepingud ei suutnud agressioone ära hoida) tekitas rahvusvahelise õiguse üleidealiseerimisele intellektuaalse vastureaktsiooni. USA diplomaat George Kennan (1904 – 2005), keda meil teatakse peamiselt nn pika telegrammiga seoses, kritiseeris “legalistlik-moralistlikku” lähenemist USA välispoliitikas. Enne Teist maailmasõda Genfis rahvusvahelises õiguses habilitatsioonitöö kirjutanud saksa juut Hans Morgenthau (1904 – 1980) emigreeris Chicagosse ja pani oma raamatuga “Politics Among Nations” (1948) aluse realistlikule koolkonnale ja rahvusvaheliste suhete aladistsipliinile politoloogias. Realism näitas, et riikide välispoliitika ei lähtu üldse mitte alati või koguni peamiselt mitte rahvusvahelisest õigusest – välispoliitika lähtub teadvustatud huvidest.

De Lacharrière’i poolt välja pakutud mõiste “juriidiline välispoliitika” kujutab endast meetodit rahvusvahelise õiguse ja realismi taaslepitamiseks. Selline realism, mis välistab või marginaliseerib rahvusvahelise õiguse riikidevaheliste suhete reaalsuse selgitamisel, samavõrra primitiivselt lihtsustav kui naiivne uskumus, et õigus peab alati olema rahvusvahelistes suhetes poliitikast üle. Õigusnormid ja juriidilised argumendid, s.t rahvusvaheline õigus, pole rahvusvahelistest suhetest kuhugi kadunud. Vastupidi, riigid (s.t nende välispoliitikat valitsev eliit) tunnevad enamasti vajadust rahvusvahelise õiguse järgi. Lihtsalt iga riik – lähtuvalt oma huvidest – soovib, et rahvusvaheline õigus oleks võimalikult tema nägu. Riikidel on eluline huvi rahvusvahelise õiguse kujundamiseks (või hoidmiseks) endale soodsas suunas.

Välispoliitika väljendab paratamatult ka teatud positsiooni rahvusvahelise õiguse suhtes. Kui see positsioon on teadvustatud ja piisavalt artikuleeritud, siis seda väljendabki mõiste “juriidiline välispoliitika”. Mõiste ei tähenda näiteks seda, et kogu välispoliitika peaks olema “juriidiline” ehk legaliseeritud. Pigem on silmas peetud seda, et tegelikkuses riik lähtub oma välispoliitikas rahvusvahelisest õigusest (arvestab sellega), kuid soovib seda õigust ühtlasi pidevalt enda huvides ära kasutada ja ümber kujundada. Juriidiline välispoliitika tähendab, et riik seisab oma huvide eest, kasutades rahvusvahelist õigust “keelena”.2

Et eelnevat näitlikustada, siis enamik olulisemaid sündmusi, kataklüsme ja institutsionaalseid pöördeid viimase aja rahvusvahelistes suhetes on riikidelt eeldanud välispoliitika juriidilise dimensiooni viljelemist. Iraagi sõda ja ius ad bellum, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomine ja USA vastuseis sellele, inimõiguste piirangud “sõjas terrori vastu”, kliima soojenemise vastu võitlemiseks sõlmitud Kyōto protokolli õiguslik raamistik ja toimivus jne. Kuna Eesti kuulub 2004. aastast Euroopa Liitu, siis mõjutab täna paljudel juhtudel Eesti Vabariigi juriidilise välispoliitika kujunemist Euroopa Liit. Nii on see juba Euroopa Liidu õigusest lähtuvalt WTOga, aga ühise välispoliitika raames näiteks ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, Kyōto protokolliga, surmanuhtluse, piinamise jm inimõigusprobleemidega seoses.

Üks valdkondi, kus riigid on oma juriidilise välispoliitika teostamisel tihtipeale endiselt “eksistentsiaalselt üksi”, on territooriumi puudutavad vaidlused. Territoriaalvaidlusi on neil, kes pole asjaosalised, tihtipeale raske lõpuni mõista. Eriti, kui kõne all on suhteliselt pisikesed ja – vähemalt eemalseisjate arvates – tähtsusetuna näivad maatükid, tunduvad pikka aega tagajärjetult kokkuleppeni jõuda üritavad riigid oma sassis ajaloo ja irratsionaalsete kirgede pantvangidena. Tundub, et kokkuleppeni jõudmisest ja mõistlikust kompromissist peaksid võitma mõlemad pooled, aga ometi…

Üks selline näide on ka Vene ja Jaapani vahel senini lahendust ootava Lõuna-Kuriili saarte (jaapanlaste jaoks Põhjaterritooriumide) territoriaalse kuuluvuse küsimus. Järgnevalt vaatlemegi seda situatsiooni juriidilise välispoliitika prisma läbi.

Vaidlus Lõuna-Kuriilide kuuluvuse üle

Seda, et Venemaa ja Jaapan pole Lõuna-Kuriilide (Põhjaterritooriumide) staatuse küsimuses rohkem kui 60 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu mõlemaid pooli rahuldava lahenduseni jõudnud, võib imeks panna. Kasu, mida mõlemad riigid võiksid saada rahulepingu sõlmimisest ja näiteks tänasest intensiivsemast energiaalasest koostööst, peaks olema silmanähtav. Miks siis ikkagi kumbki pool on ajanud just sellist juriidilist välispoliitikat, mida nad on ajanud?

Kas kummagi vaidlusosalise seisukohad lähtuvad siirast arusaamast rahvusvahelisest õigusest või kasutab kumbki pool (või üks) oma nõudeid formuleerides lihtsalt rahvusvahelist õigust ära ehk väänab seda, et kaitsta kas siis oma territoriaalseid ambitsioone või status quo’d?

Vene ja Jaapani vastandlikud seisukohad näitavad, kui suurel määral tulenevad riikide territoriaalvaidlused ja sellega seotud juriidiline välispoliitika ajaloost ja sellega seotud tundlikest seikadest.

Mõlemad maad on eriarvamusel, kumb riik avastas saared esimesena ja väljendas koloniseerimissoovi. Siiski, Jaapani seisukohalt pole Lõuna-Kuriili saared enne 1945. aastal mitte kunagi kuulunud Venemaale. 1855. aastal sõlmisid Venemaa ja Jaapan Shimoda lepingu, mis määratles kahe riigi vahelise piiri ja Lõuna-Kuriili saari tunnustati Jaapani osana. Kui Jaapan võitis Venemaad 1904.-1905. aasta sõjas, siis sai sõja lõpetanud Portsmouth’i rahulepinguga Jaapan endale veel lisaks Lõuna-Sahhalini. 13. aprillil 1941. aastal sõlmisid Nõukogude Liit ja Jaapan neutraliteedipakti, mille Moskva 5. aprillil 1945. aastal ennetähtaegselt üles ütles ja kuulutas 1945. aasta 8. augustil (vahetult pärast ameeriklaste poolt Hiroshimale visatud aatomipommi) Jaapanile ka omalt poolt sõja. Nii saigi toonane Nõukogude Liit kontrolli Lõuna-Kuriili saarte üle.

Stalin kui ajaloolise ülekohtu heastaja

Venemaa positsiooni kujunemisel mängis olulist rolli paralleelide tõmbamine ja järjepidevuse otsimine 1904.-1905. aasta Vene-Jaapani sõjaga.

Õpetlik on heita pilk Jossif Stalini 1945. aasta 2. septembri nõukogude rahvale läkitatud raadiokõne tekstile. Stalin ütles seal järgmist: “Jaapani sissetungijad ei tekitanud kahju mitte üksnes meie liitlastele Hiinale, USAle ja Suurbritanniale, vaid kõige raskemal kujul ka meie maale. Seepärast on meil Jaapaniga oma eriline arve õiendada. 1904. aasta veebruaris, kui Jaapani ja Venemaa vahel käisid endiselt läbirääkimised, kasutas Jaapan ära tsaarivalitsuse nõrkust ja ründas reeturlikult, sõda kuulutamata, meie maad ja Vene laevastikku Port Arturis, selleks et teha kahjutuks Vene sõjalaevad ja anda oma sõjalaevadele eelisolukord. 37 aastat hiljem kordas Jaapan iseloomulikult sama reeturlikku võtet USA vastu Pearl Harbouris. Venemaa pidi Jaapanile sõjas alla vanduma ja Jaapan kasutas ära Tsaari-Venemaa kaotuse, haaras Venemaalt Lõuna-Sahhalini ja tugevdas oma kontrolli Kuriili saarte üle, et sellisel viisil sulgeda meie maa jaoks idas kõik väljapääsud ookeanile. Aga 1904. aasta kaotus jättis valusad mälestused meie rahva meelde.

Meie rahvas uskus, et saabub päev, kui Jaapanile tasutakse ja häbi pestakse maha. Meie, vanema põlvkonna inimesed, oleme oodanud seda päeva nelikümmend aastat. Ja nüüd on see päev käes. Jaapan on tunnistanud oma kaotust ja kirjutanud alla tingimusteta kapitulatsiooniaktile. See tähendab, et Lõuna-Sahhalin ja Kuriili saared saavad Nõukogude Liidu osaks ja nüüdseks ei ole nende roll enam isoleerida NSV Liitu ookeanist ja olla Jaapani rünnaku baasiks meie Kaug-Idale, vaid avada NSV Liidule väljapääs ookeanile ja olla meie maale kaitseks Jaapani agressiooni vastu.”3

Seega positsioneeris NSV Liit 1945. aastal Lõuna-Kuriili saari hõivates ennast Jaapani poolt 1904.-1905. aastal tekitatud ajaloolise ülekohtu heastajana.

Jaapani kangekaelset positsiooni Lõuna-Kuriili saarte küsimuses on ilmselt kujundanud arusaam, et Nõukogude Liit sai Habomai, Shikotani, Kunashiri ja Etorofu saared enda kätte lepingut murdes. Kuid seda oli teinud ka imperiaalne Jaapan ise, kui tal selleks vajadus või võimalus oli: USA vastu Pearl Harboris 1941. aastal ja juba varemgi, Tsaari-Venemaa vastu Port Arthuris 1904. aastal. Kuid võib-olla sellesse võrdlusesse ongi koer maetud. Kui Jaapan on saanud rahvusvaheliselt kogukonnalt piisavalt palju karistada ja hurjutada oma agressioonide pärast Teises maailmasõjas, kui Pearl Harbori hoiatamata ründamine oli “reeturlik” ja “tsiviliseeritud rahvaste tavasid ja rahvusvahelist õigust eirav”, siis miks pidanuks üks teine rahvusvaheline leping, mida Jaapani enda suhtes rikuti, mitte “lugema”? Kui lepingud on pühad ja agressiivsed territoriaalsed laienemised väärivad hukkamõistu,4 siis millise moraalse argumendiga võis NSV Liit lepingu lahtiütlemisest territoriaalset kasu lõigata?

Jaapan ja topeltstandardid

Jaapani positsiooni võib teatud määral selgitada ka tõsiasi, et Jaapan oli “hiline saabuja” rahvusvahelises seltskonnas ja pidi terve 19. sajandi teise poole pidevalt võitlema arusaama vastu, et maana, mis pole kristlik ja euroopalik, ei ole ta piisavalt “tsiviliseeritud” selleks, et osaleda rahvusvahelistes suhetes Euroopa riikidega võrdsetel alustel.5 Võrdväärsuse tõestamiseks tudeerisid jaapanlased 19. sajandi teisel poolel muu hulgas väga põhjalikult ka eurooplaste rahvusvahelist õigust ja lepingute praktikat.6

Seda moderniseerimist läänestamise kaudu “auhinnati” lõpuks 1905. aastal, kui Jaapanit tunnustati Euroopa dominandiga rahvusvahelise seltskonna võrdväärse liikmena. Kuid kindlasti olid sel Jaapani ühepoolsel õppimisprotsessil ka omad varjuküljed: riivatud uhkus ja ülitundlikkus. Seega võib Jaapani positsiooni Põhjaterritooriumide küsimuses mõista ka kui reaktsiooni: “On topeltstandard võidelda sõnades territoriaalse laienemise vastu, ise samal ajal territoriaalset laienemist harrastades. Seda me Läänelt ei õppinud ja seda Lääs meile ka ei õpetanud.”

NSV Liit ei hakanud 1951. aastal San Francisco rahulepingu osapooleks. Kuigi selles Jaapani ja võitjariikide vahel sõlmitud rahulepingus on kirjas Jaapani loobumine nõuetest Kuriili saartele, väidab Jaapan, et silmas pole peetud Lõuna-Kuriili saari, mis on ajalooliselt Jaapani territooriumi osa (nagu tunnustatud 1855. aasta Vene-Jaapani lepingus.)

1956. aastal sõlmisid NSV Liit ja Jaapan Moskva läbirääkimiste käigus diplomaatilised suhted. Kuigi Moskva oli siis valmis tagasi andma Habomai ja Šikotani saared, nõudis Jaapan NSV Liidult tagasi kõiki nelja saart ja keeldus rahulepingut sõlmimast. (Lõpuks kirjutati Moskvas alla vaid ühisdeklaratsioonile.)

Täna tundub väga ebareaalne, et Venemaa võiks anda kõik neli Lõuna-Kuriilide saart rahulepingu sõlmimise nimel Jaapanile tagasi. Nafta ja gaasi toel on kosunud nii Venemaa majanduslik seis kui eneseusk. Veelgi olulisemalt aga kujundab Venemaa hoiakut soovimatus luua ohtlikku pretsedenti. Hiinas meenutatakse, et Venemaa haaras Kaug-Idas Hiinalt kolonialismiajastul, 1850. aastatel, territooriume nn ebavõrdsete lepingutega. Venemaal kardetakse, et hiinlased on nüüd sihiku seadnud – kõigepealt muidugi majandusliku ekspansiooni kaudu – nende alade tagasihõivamisele.7 Kuid asi ei piirdu ainult Vene-Hiina piiriga. Venemaa on ajalooliselt laienenud imperiaalsest loogikast lähtudes. Kui nüüd territooriume ära/tagasi andma hakata, siis kust läheks piir, et naaberriikide nõudmised lakkaks? Euroopa Liiduski räägib nii mõnigi juba Kaliningradi oblasti “demilitariseerimisest”…

Ja ometi kannatab Jaapaniga rahulepingu puudumise pärast vähemalt majanduslikult ka Venemaa. Täpsemalt väljendudes kasutatakse praegu vaid murdosa Vene-Jaapani majandussuhete potentsiaalist. Selles mõttes on Lõuna-Kuriilide inkorporeerimise pärast Jaapaniga suhete tasakaalust väljaviimine ehk ka ajaloolase Paul Kennedy kirjeldatud “imperiaalse liighaaramise” (imperial overreach) omamoodi näide.8

Järeldused, ka Eestile

Juriidilise välispoliitika edu peamiseks kriteeriumiks on see, kas see toimib. Probleem on aga selles, et sellise poliitika kasutegurit võib hinnata erinevalt, kui lähtuda erinevatest väärtushinnangutest ja maailmavaatest. Mõnede analüütikute ja huvigruppide jaoks on tähtsamad raha ja majanduslikud võimalused, teiste meelest rahvusliku väärikuse säilitamine. Vahel on erinevaid väärtusi raske sama mõõduga kaaluda. Ilmselt peab demokraatlik riik eduka juriidiline välispoliitika kujundamisel arvesse võtma kõiki riigi kodanikkonna jaoks olulisemaid väärtusi, üritades neid tasakaalustada.

Jaapani-Vene piirivaidluses on irratsionaalseid elemente, kuid ometi ei puudu selle vaidluse osapoolte juriidilistes argumentides oma loogika. Mõlemad pooled tuginevad vähemalt enda arvates või oma retoorikas rahvusvahelisele õigusele. Mõlemad eeldavad, et rahvusvaheline õigus seisab nende nõuete ja positsioonide taga.

Kas Jaapani-Vene piirivaidluses ja kummagi vaidluspoole juriidilises välispoliitikas on mingit õpetusiva ka Eesti Vabariigi jaoks? Tegelikult on Eesti Vabariik juba mõnda aega tagasi oma peamise järelduse teinud – kui ta 1994. aastal loobus Venemaalt Tartu rahulepinguga kehtestatud piire tagasi nõudmast. Eesti seisukohalt ei ole seoses Venemaaga enam sisulist piiriprobleemi, on “vaid” staatuse küsimus: mida tähendab Eesti riiklik iseseisvus Venemaa jaoks? Kui Venemaa keeldub NSV Liidu poolt toime pandud kuritegudele ühemõttelist hinnangut andmast ja neist tänasekski päevaks järeldusi tegemast, ning kui samal ajal jagub tal pidevalt krõbedaid hinnanguid naaberriikide soovile olla osa läänest, siis see võib kahjuks näidata, et Venemaa pole niivõrd huvitatud Petseri rajooni territoriaalsest puutumatusest – Venemaa on huvitatud Eestist.

Ja kui Venemaa on juba kord hakanud niiviisi mõtlema või jätkanud niiviisi mõtlemist, siis ei pruugi Eestit tingimata aidata minevikule seljapööramise poliitika. Jaapani-Vene piirivaidluse analüüs näitabki ka seda, kuidas riikide juriidiline välispoliitika peab paratamatult arvestama minevikuga, juba kas või seepärast, et teine vaidluspool teeb seda. Eesti juriidiline välispoliitika peab seetõttu väljendama eksistentsiaalset huvi, et Venemaa hakkaks Eestit riigina tõsiselt võtma. 2005. aastal sõlmitud piirilepingute Venemaa-poolne ratifitseerimine on Eesti jaoks oluline. Kuid niisama oluline on tagada, et Venemaa ei sõlmiks Eestiga lepinguid tsaar Ivan III (1440 – 1505) juriidiliste nõuandjate vaimus, kes väitsid, et Poola-Leedu riigiga oli võimalik üksnes vaherahu. “Igavene rahu” Vene ja Poola-Leedu ühisriigi vahel oli välistatud põhjusel, et viimane hoidis enda käes “põliseid Vene maid, millest Venemaa ei saa kunagi loobuda”.9

Eelneva jutu üheks laiemaks järelduseks saab olla ka tõdemus, et Eestis on aeg tõsisemaks avalikuks aruteluks küsimuse üle, missugune on või peaks olema meie juriidiline välispoliitika. Missugused rahvusvahelise õiguse normid, väärtused ja poliitilised vahendid on meile olulised ja kuidas me eelistame neid väljendada? Kas meie juriidilist välispoliitikat on piisavalt näha ja kuulda? Kuna Eesti on väljendanud ambitsiooni keskpikas perspektiivis kandideerida ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks, siis on selgemalt artikuleeritud juriidiline välispoliitika meie püüdluste seisukohalt sine qua non. Latt on igatahes päris kõrgel – kui isegi Eestist palju pikemaajaliste riiklike ja rahvusvahelise õiguse traditsioonidega Taani ajakirjandus jõudis kriitilisele järeldusele, et nende riigi kahe julgeolekunõukogus veedetud aasta peamiseks saavutuseks oli “toolisoojendamine”.10 Õppigem siis teiste vigadest ja vältigem võimaluse korral omi.Teise maailmasõja valus õppetund tekitas rahvusvahelise õiguse üleidealiseerimisele intellektuaalse vastureaktsiooni.

Diplomaatia 01.2007

1 Guy Ladreit de Lacharrière, La politique juridique extérieure. Economica, Paris 1983. Ladreit de Lacharrière oli Prantsuse välisministeeriumi juriidilise osakonna juhataja (1969 – 1979) ja valiti ka Haagis asuva Rahvusvahelise Kohtu kohtunikuks.
2 Vt ka L. Mälksoo, Rahvusvaheline õigus kui rahvusvaheliste suhete keel. Eessõna rahvusvaheliste lepingute kogumikule “Rahvusvahelise õiguse lepingud”, Juura, Tallinn 2006.
3 Tsiteeritud raamatust John B. Allcock et al., Border and Territorial Disputes, 3rd edition. Longman: Loughborough, 1992, lk 503.
4 Vt Jaapani kõigi territoriaalsete kaotuste kohta Benita Langen, Die Gebietsverluste Japans nach dem Zweiten Weltkrieg. Eine völkerrechtliche Studie. Duncker & Humblot, Berlin 1971.
5 Üheks 19. sajandi kõige väljapaistvamaks riikide lahterdajaks “tsiviliseerituteks” ja “mittetsiviliseerituteks” oli Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Friedrich (Fjodor) Martens. Vt tema kohta, ka suhtes Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professoritega, Lauri Mälksoo, The Science of International Law and the Concept of Politics: the Arguments and Lives of the International Law Professors at the University of Dorpat/Iur’ev/Tartu 1855 – 1985. – 76 British Year Book of International Law 2005, 120 lk.
6 Vt Yasuaki Onuma, “Japanese International Law” in the Prewar Period – Perspectives on the Teaching and Research of International Law in Prewar Japan. – 29 Japanese Annual of International Law 1986, pp. 23 – 47.
7 Vt David Wall, Kremlin Fears for its Far East. – The Japan Times 21.12.2006 (kättesaadav Internetis).
8 Vt Paul Kennedy, The Rise and Fall of the Great Powers: Economic Change and Military Conflict from 1500 to 2000. Random House, 1987.
9 Vt Fjodor Koževnikov, Russkoe gossudarstvo i meždunarodnoe pravo (do XX veka). Pod redaktsijei L. N. Šestakova, Zertsalo, Moskva 2005, lk 279. (1947. a raamatu kordustrükk.)
10 Vt Tuuli Aug, Taani ajaleht: me suutsime ÜRO-s vaid tooli soojendada. – Eesti Päevaleht 28.12.2006. (Refereerib Taani päevalehte Politiken.)

Discussion

No comments yet.

Post a Comment