//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Diplomaatia

Martin Plaser: Õhk, vesi ja toit Somaalias

Piraatlusest lahtisaamiseks tuleks stabiliseerida julgeolekuolukord maismaal, elavdada majandus ning panna Somaalia riigina toimima.

Tundub, nagu oleksid Somaalia piraadid alati olemas olnud. Nende jätkuvad rünnakud kaubalaevadele on meie jaoks muutunud igapäevaseks ja paratamatuks nähtuseks. Uudisekünnise ületavad vaid erilised sündmused.

Kaubalaeva Maersk kapteni vabastamisaktsioonis tapetud kolme piraadi kaaslased lubasid kättemaksu Ameerika Ühendriikide lipu all seilavatele laevadele. Nende äng on mõistetav, sest saamata jäi hõlptulu ning kaotati kallid sugulased ja äripartnerid. See fataalne kokkupõrge näitas, et mõne riigi jaoks on oma kodanike vabastamine mitte ainult ressursside küsimus, vaid ka poliitiline väide, mida niisama lihtsalt ümber ei lükka. USA presidendi otsese volituse alusel teostatud rünnak saatis selge sõnumi piraatidele, kes ei soovi oma eluga riskida. Eeldus USA-poolseks rünnakuks oli otsene oht oma riigi kodaniku Richard Phillipsi elule ning muude võimaluste puudumine tema elu päästmiseks. Sobiva hetke saabudes avasid mereväesnaiprid tule ning tapsid kolm vangistajat. Järgnes Phillipsi küsitlemine USA senatis ning kangelane, kes korduvalt üritas piraatide käest ka ise põgeneda ja oma elu hoida, oli rahva silmis võitja.

Peale sõnadetegemise tundub, et piraadid suudavad oma tegevust ka eesmärgipäraselt suunata. Nimelt aprillis võeti sihikule USA lipu all sõitev Liberty Sun, mis vedas abiorganisatsioonide edastatavat rahvusvahelist toiduabi. Ebaõnnestunud rünnak ei morjenda piraatide esindajat, ta lubab uue võetud eesmärgi täide viia. Enam ei soovi nad lunaraha, vaid kättemaksu brutaalselt tapetud sõprade eest. Selline suundumus ei pruugi olla veel kõigile grupeeringutele omane ja „isiklikuks” muutunud piraadirühm võib töötuks jääda. Kuulutades sõja USA-le, võib see ka juhtuda.

Toidupalukesi jätkub

Mõõtkavadest lähtub, et piraatlus on iseenesest väga väike nuhtlus meie toidulaual, mis justkui vaid mõned mahapudenenud palakesed napsab. Kas see iseenesest peaks reageerimise põhjuseks olema? Tegemist oleks justkui vaid kahjuriga. Toidupuudust maailmas ei ole, paari abisaadetise kinnipidamine tundub ka paratamatusena. Sama mõttemall on väidetavalt mõnedel laevakompaniidel ning kindlustusfirmadel. Laeva kaaperdamise risk, tõenäosus vahele jääda ja surma saada on väikesed, ning lunaraha maksmine arvestatakse paratamatusena üldistesse kuludesse.

Piraatlus on oma olemuselt juba ammu olnud täis müstikat, seda on romantiseeritud ning viimasel ajal on esinenud ka koomilisi seiku. Ei saa ettekavatsetuks pidada ülioptimistlikku ning naiivset rünnakut Prantsuse mereväe fregati Nivõse vastu. Võib-olla oli see koordineerimise puudujääk, võib-olla oli piraatidele sisendatud jõudu ja tahet murda alliansi selgroog ja kalapaadist merelahinguid pidama hakata. Me ei kuule, mis propagandat Somaalias tehakse.

Vaevalt, et kalapaadil on pika maa jaoks sobivad vaatlusvahendid, ning kindlasti puudus piraatidel teadmine laevasiluettide detailide lugemisest. Distantsilt tundus suur laev horisondil ideaalse sihtmärgina, ent piraatide üllatuseks oli tegemist hoopis sõjalaevaga, mis täies relvastuses on võrreldav mõne väikeriigi kõigi lahinguvõimeliste üksuste kogutule võimekusega. Tipptehnoloogiat ei tasu piraatide juurest otsida, piisab satelliittelefonidest ja andmeside edastamise vahenditest. Lunarahadega võrreldes on see väga väike kulutus. Piraatide poolt sobilike sihtmärkide leidmiseks seatud vaatlejad edastavad kogutud andmed aluste, meeskonna suuruse, riigilipu, lasti ning marsruudi kohta avalikke vahendeid kasutades. Internetikohvikutest, koduarvutitest ning telefoni teel on võimalik saata infot, mida võidakse varjata koodsõnade või varem kokku lepitud märkidega. Mulje harimatust, kirjaoskamatust savanni rändkarjakasvatajast või vaesuses virelevast rannakalurist on peibutiseks ja viib eksiteele. Keerulisemaid skeeme aitavad läbi viia haritud ja vajalike vahenditega varustatud korraldajad, kelle olemasolu on tuntav, kuid pole veel täpselt teada, kes nad on.

Miks nad seda teevad?

Piraatide motiivide kogumiseks, analüüsimiseks ja mõistmiseks tuleb tunnetada nende ühiskonna elukorraldust, klannide jaotust ning geograafilist paiknemist. Kaks põhilist gruppi, kes omavahel rivaalitsevad, asuvad Aylis ja Harardheeris, mis mõlemad on peamised sadamalinnad neis regioonides. Puntlandist pärinevad grupid on piraatluse statistikas esikohal ja nemad kontrollivad Adeni kaubateid. Siinkohal ei pea ma vajalikuks korrata kogu lugu somaallaste kalavarude ammendumisest, sest sõjategevuse ja piraatluse ohu tõttu on paljud teiste riikide kalamehed hoidunud neilt aladelt eemale ning BBC andmetel on kogu India ookeanis tuunikala püük vähenenud 2008. aastal 30 protsendi võrra. Rannikuvete saastamine on natuke keerulisem teema. Selle tuvastamine ja ametliku uurimise läbiviimine on peaaegu lootusetu ettevõtmine. Keskse valitsuse ja autoriteetse ametkonna puudumine ei tekita üheski potentsiaalses rikkujas kartust vahelejäämise ees. Ei tasu ka kodusõda süüdistada, vaid tuleks vaadata kaugemale, aega, mil ürdikaupmeestest kujunesid kullakaupmehed; aega, mis kujunes islamieelse ajaloo säravaimaks perioodiks. Rikkuste transportimine läbi Adeni kitsa lahesopi on jätnud vahendus- ja piiritasudena tänapäeva Somaalia aladele väga palju. Kaubateed on rikkuse allikaks, transiit on kasulik. Kuid kuld ja kultuuriväärtused on röövretkede ja sõdadega laiali tassitud, jäänud on islam, mis laiendab haaret, trots oma vaesuses ja pimedas vihas ning usk paremasse. Segadust kasutavad ära omakasu jahtivad sõjapealikud.

Geopoliitiliselt asub Somaalia kahe maailma vahel, Aafrikasse imbuv islamiusk on oma mõju suurendamas, rändhõimud võitlevad selle vastu. Somaalia tükeldamine ei tule niikaua kõne alla, kui toimuvad aktiivsed lahingud. Ja kas selle riigi kooshoidmine ühe tervikuna ongi üleüldse võimalik …

Lisaks poliitilistele, majanduslikele ja julgeolekualastele raskustele on riik silmitsi põgeneva elanikkonnaga. Ainuüksi Jeemenisse siirdus eelmisel aastal üle 50 000 paadipõgeniku. Kui levivad kuulujutud, et röövlid viiakse vangipõlve pidama kuhugi lääneriiki ja garanteeritakse neile eluks vajalik, muutub piraatlus üheks migratsioonivahendiks. Mis takistaks neil sõita kaaperdatud laevaga mõne migratsiooni sihtriigi rannikule? Väidetavalt on ainuüksi 2009. aasta jooksul 130 piraatluses kahtlustatavat Keenia võimudele üle antud. Keenia ei pruugi olla ideaalne sihtkoht piraadile, kuid meeleheitest ja lootusetusest väljapääsemiseks piisab. Üle 1,5 miljoni põgeniku ootab Somaalia naaberriikides oma saatust. Kindel on see, et Euroopas ei oota neid keegi.

Miks me ei tea ühegi kinnipeetud piraadi nime, vanust, elukohta ja nende eneste kommentaarid ja intervjuud puuduvad sootuks? Neil pole keskset registrit paatide registreerimisnumbritega.

Kas see on pelgalt ajakirjanduslik huvipuudus või isoleerituse ja ohtlikkuse kõrvalprodukt? Kas me peaksimegi iga terroristi ja üksiküritaja sisemisi motiive levitama? Rahvusviha tekitamises ei süüdistaks meid ilmselt keegi.

Keeraks õhukraanid kinni?

Apoloogiana kõlav sotsiaalne, majanduslik krahh on ideoloogia õhk, mis selle ettevõtmise leeki toidab. Ideoloogiliselt on justkui aktsepteeritav, et „vaesed” kalurid elunatukese sees hoidmiseks oma majanduslikku järge röövelliku ja ekspluateeriva läänemaailma või pigem välismaailma laevade puistamisega parandavad. Ideoloogia aga kustub ja üsna pea muutub kogu ettevõtmine „majanduslikuks”.

Illusioon, et hordidena merele kahlavad rannakalurid ainult „õngitsevad”, on hakanud kustuma. Uued infokillud räägivad teist keelt.

Vihjed Londonis paiknevale luurevõrgustikule tähendavad loogiliselt võttes seal paiknevaid korraldajaid. Somaalia diasporaa Suurbritannias on kontsentreerunud Londonisse. Asi see kontakte leida ja mõne moraalitu eksperdi äraostmine ei tohiks raha taha pidama jääda. Teatavasti puudub Somaalias arvestatav rasketööstus ning kindlasti ei ole seal toimivaid laevatehaseid, kust varuosi ja hooldeaineid võtta. Kõik tuleb kokku varastada, röövida või lunaraha eest osta. Majandussurutise ajal jääb raha päritolu suhtes küsimusi vähemaks.

Kaua saab ilma veeta?

Ülisaavutusena reklaamitud supertankeri Sirius Star kaaperdamine oli tegelikult suur viga, mida piraadid niipea ei pruugi korrata. Nimelt nafta on vesi, mis elunestena kogu maailma käimas ja täistuuridel hoiab. Pärast seda, kui saudid maksid lunaraha, vabastati laev ja pantvangid. Müstiliselt hukkus viis piraati, kellest üks leiti koos suure hulga sularahaga randa uhutuna. See peaks olema piisav hoiatus, et sellesarnaseid rünnakuid uuesti ei proovitaks.

Piraatlus on tundlik teema ning kui pidada tõeseks eelmisel kuul avalikkusesse lekkinud materjale ühe Euroopa Liidu liikmesriigi sõjaväeluurest, võiks eeldada, et probleemi väljajuurimiseks võetakse ette jõulisemaid samme. Ehk oleks võimalik sõjaline sekkumine maapealsete tugipunktide hävitamise näol. Selleks on NATO-l ja piraatlusevastasel koalitsioonil vahendid olemas. Lennukid, tiibraketid, palgamõrvarid – loetelu ei ole täielik. Paraku ei ole see niisama lihtne, sest rahvusvaheliste konventsioonide ja tavade rikkumine tooks kaasa nägelemise, mis ei pruugi trummipõrinat väärt olla.

Hetkel on kindel, et Euroopa Liidu Atalanta operatsioon on hoogu kogumas ja suurenev rünnakute arv ei ole tingitud koalitsiooni töö puudujääkidest, vaid seotud ilmastiku ja üleüldise piraatide aktiivsuse kasvuga. Operatsioon Allied Protector, mis loodi NATO poolt algselt ajutisena eesmärgiga kaitsta humanitaarabisaadetisi, on edukalt üle võetud ning tavapärane rutiin toimib. Piraadid ründavad ja koalitsiooni paarkümmend laeva kaitsevad. Ilmselge, et see kogus jääb armetult väikeseks.

Kes veel on pundis?

Lunaraha vahendamine on suur äri ning väga harva räägitakse seda vahendavatest firmadest ja nende esindajate nimedest. Summad on vahendamise eest suured, ulatudes üldjuhul pooleni lunarahasummast, harva on see summa lunarahaga võrdne.

Kindlustused maksavad, laevaomanikud maksavad ja operaatorid maksavad – kokkuvõttes maksab lõpptarbija. Küsimus on selles, kelle tegevus on kindlustatud ja kui suur on omavastutus. Laevaomanikule võib kaaperdamine isegi kasuks tulla, kui selle aja eest, mis laev on liinilt maas, maksab kindlustus.

Somaalia tunnustatud valitsuse peaministri sõnutsi on ainus põhjus, miks inimestest saavad piraadid, see, et lunaraha on hõlptulu ning tõenäosus surma saada väga väike. Piraatidele lunaraha andmine on nende tegevuse lisafinantseerimine. Raportid näitavad, et lunaraha kasutatakse relvastuse ja varustuse arendamiseks ning oma merevõimekuse tõstmiseks.

Täheldatud seosed kohalike islamiradikaalide ja Araabia poolsaarelt lähtuva ideoloogilise „kultuuriabi” vahel on ammu praktilises elus jõulist tõestust leidnud. Riigi lõunaosa on islamistide kontrolli all.

Piraatidele omaselt tegutsetakse piirkonnas, kus puudub rahvuslik võimekus nende vaos hoidmiseks. Ei ole leitud regionaalset ja – mis salata – ka globaalset lahendust kogu nuhtluse likvideerimiseks. Ei saa loota avalikule meediakampaaniale ja hirmutamistaktikale. Sõnum ei pruugi veenval kujul kõigi piraadigruppideni jõuda. Lisaks soodustab destabiliseeritud olukord otseselt illegaalset relvakaubandust, narkootikumide liikumist ja kindlasti ka inimkaubandust. Somaalias toimuva kohta adekvaatset infot saada on raske. Isegi USA kongress toetub oma raportite koostamisel ajakirjanduses mainitule. Võib arvata, et selline jadaühendus info liikumisel võib mõjutada ka tervikpilti kogu loo mõistmisel. Abiorganisatsioonide töötajaid tapetakse, kaubakonvoid röövitakse paljaks ning laevad ei jõua sihtsadamatesse. Laevade liikumiskiirus ja distantsid seavad tegutsemisele omad piirangud.

Piraatlus on kujunenud omaette ärivaldkonnaks ja tööstuseks. Asjast huvitatud uutele gruppidele vahendatakse relvi, paate ja navigeerimisoskusega paadikapteneid, mustale turule müüakse kaaperdatud laevadelt pärit kaupu, kaugel siis on aeg, mil orjakaubandus toimima hakkab?

Mereröövlite uljust ei tasu alahinnata. 600 km kaugusel rannikust väikeste paatide ja puuduliku toiduvaruga seilamine nõuab rumalust, õnne ja mõningast koordineerimist.

Selliste kaugeleulatuvate rünnakute vastu tuleks panustada kindlustusfirmadesse ja laevanduskompaniidesse likvideerimaks puudujäägid enesekaitsevahendite ja tõrjemeetmete kasutamisel. Piraatluse ohjeldamist takistab ka riikidevahelise regulatsiooni puudumine. ÜRO resolutsioonid eeldavad koostööd ka Somaalia ajutise üleminekuvalitsusega. Lahendamata on see, kuidas peaks käsitlema piraate ja millise riigi jurisdiktsiooni alla peaks loovutama arreteeritud piraadid. Samuti on lahtine kohtulik menetlus – millises riigis peaks see toimuma ning millised peaksid olema menetlusnormid?

On vihjatud võimalusele, et probleemi lahendamine on ainuvõimalik, mõjutades protsesse maismaal. Keskvalitsuse toetamine rahaliselt ja diplomaatiliste sammudega võimu saavutamiseks peaks olema sellest üks osa. Kõigepealt tuleks stabiliseerida julgeolekuolukord maismaal, elavdada majandus ning panna Somaalia riigina toimima. Aafrika Liidu rahuvalvejõududest selles ürituses paraku erilist abi ei ole, neid on lihtsalt liiga vähe. Edu saab tulla ainult sellesse ponnistusse täiel määral panustades. Keerates kinni piraatluse eksisteerimiseks vajaliku toetajaskonna teket toitva ideoloogia ja propaganda, aitaksime lahenduse saabumisele maismaal veelgi kaasa.

Ajutise ja kiire lahendusena tuleb aga jätkuvalt kõne alla eelkõige laevade taktikaline kaitse, paigutades nende pardale turvameeskondi. Pikemas perspektiivis ei pruugi seda aga võimaldada kuhtuv kasumimarginaal, mis laeva- ja kaubaomanikke ning kindlasti ka kindlustuse esindajaid ei rahulda.

Diplomaatia, juuni 2009

Discussion

No comments yet.

Post a Comment