//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Maaleht

Peeter Olesk: Kui sa soola näed raputada…

…siis pole sul abi tarvis. Niisuguse järelduse peale annab alles tulla!

Seegi juhtum on võetud elust endast. Üks Stockholmi lõunapoolseid osi kannab nime Rågsved. Asustatud on ta alates 1950. aastate teisest poolest. Seal elab tänini meie klassiku Kalju Lepiku abikaasa Asta, kellele ma olen siinsamas varemgi viidanud. Vanal daamil on nägemine hakanud kaduma ja see tekitab ängi, sest peaaegu pimedana võid sa ju luid katki kukkuda. Ta helistas sotsiaalametisse ja küsis, kas temagi ei võiks saada tavalisest odavamat taksosõitu, kui näiteks rütmihäirete tõttu peab kiiresti arstile jõudma või tuleb muidu kodust kaugemale minna.

Inimene jääb pooleli

Ametnik hakkas teda telefonis üle kuulama. Siis ta jõudiski küsimuseni: kas sa soola näed raputada? Selliseks küsimuseks ei oska vist keegi valmis olla. Asta Lepik vastas, et jah ning kuulis seepeale, et sinu silmanägemine on lihtsalt vanainimese oma ja invataksot sa ei vaja. Kõik!

Kindlasti on tol ametnikul kodus ka oma köök. Järelikult ta teadis, et sool, suhkur, pipar jne pannakse ära käe, mitte silma järgi. Muidugi pidi ta teadma ka seda, et soola pannakse maitse ja mitte vaatamise järgi; keel on seal tähtsam kui silm. Tema oli aga veendunud, et vanainimene mängib suli ja seda saab telefoniski kindlaks teha.

Õpetlik on see näide järgmisel põhjusel. Pole mingi avastus, et pensioni suurus on üks, vananeva inimese vajadused sootuks teine asi. Avastamata on aga see, millal täpselt ja kui kiiresti hakati praeguse Eesti Vabariigi künnisel mõtlema senise töö ning tulevase pensioni kvalitatiivse suhte üle. Ja mitte üleüldse, vaid konkreetsete sektorite kaupa ning üht sfääri teistega võrreldes. Akadeemilises elus jäi murdekoht umbes 1993. aasta kohale. Siis hakati rakendama vanusetsensust ehk korraline professor ei tohtinud olla vanem kui 65aastane. Lahendati ea absoluut, ent ei jõutud lahendada töö tasumist vastavalt selle sisule ja elukalliduse tõusule. Hariduse juurde tagasi tulles – me oleme lasknud sugeneda protsessil, kus kvalifikatsioon kujuneb pikkamisi, ent töökoha lõpp tuleb järsku. Loomulik on arvata, et sellisel juhul jääb osa hariduse inertsist kasutamata. Piltlikult öeldes me jätame inimese pooleli. Taoline poolelijätmine on üks allikaid nendele, kel on põhjust vaadata vabariigile kõõrdi. Niisuguseid on niikuinii, kuid mida rohkem neid on, seda tugevam on pidur arengu gaasipedaali kõrval.

Mida mõtles ametnik?

Mida mõtles Rootsi sotsiaalametnik? Eks seda, et kui kuidagi annab midagi teha, siis pole veel üht abi vajavat inimest tarvis. Ta ei mõelnud valesti, ent ta mõtles lihtsameelselt, sest vananevas ühiskonnas vähendab abivajajate hulka ainult surm – kes teatavasti ei tööta maksumaksja palgal. Mida mõtles Stockholmi ühe omaaegse juhtiva raamatupoe kauaaegne kassiir? Ei muud kui et sõiduabi võib minna vaja sageli ja kui seda tohib küsida odavamana, siis pole patt odavamat sõitu ka taotleda. Mõlemad mõtlesid riigi piires, ent ametnik arvas, et tema on suurem patrioot.

Meie päevil on sõnale ”patrioot” tekkinud tähendusi, mida nõukogude korra ajal ei võinudki olla. Nende tähendustega on umbes nii nagu mehel, kelle vanematekodu on Tartus Maarjamõisa ja Räni vahel, abielukodu Tähtveres, töökoht Elvas Verevi järve ligidal ja päris oma kodu Puhja Mäeseljal. Patrioot peab ta olema igal pool, kuid kodanik on ta kõigest kahes kohas, Eestis ja Euroopas. Kas me võime öelda, et mõlemad kaks on üleni üks ja seesama? Ei, sest geograafilised, ajaloolised ning igasugused muud erinevused on liiga suured. Neid saab maha võtta ainult päevakorrast, mitte ajaloost.

Meie iseärasuseks on see vastuolu, et inimeste iseseisvust tuleb suurendada olukorras, kus vanade inimeste iseseisvus paratamatult kahaneb. Viimase vastu me ei saa, see leiab aset meie käest küsimata. Mida me saame teha, on suurendada inimeste iseseisvust kahel tingimusel. Esimeseks on see, et iseseisev inimene peaks muretsema omaenese vanaduse pärast väiksema hirmuga. Teiseks see, et ta peab samas mõtlema ka nendele, kes on saanud olla vähem iseseisvad kui tema ise praegu. Lihtsamalt öeldes – kui me kogu aeg otsime, millisel pulgal me kuskil eduraportis asume, siis vanadus ei saa olla edu.

Edu saab seisneda selles, mis on püsivalt hea. Oodata heaoluühiskonnas trauma korral kuus tundi asjatult röntgenikabineti järjekorras ei saa olla hea. Hea oli see, et Wilhelm Conrad Röntgen x-kiired avastas.

Ka meie vajame häid avastusi, mitte järjekordi ukse taga ja soola silma järgi.

Maaleht 28.12.2006

Discussion

No comments yet.

Post a Comment