//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Peeter Olesk: Meie ja muuseum

Eesti Rahva Muuseumist peab saama eesti ja soome sugu rahvaste muuseum.Eesti Rahva Muuseum ei sündinud aastal 1909 mitte õllekappadest ja mõraga padadest. Et neid koguti ja pakuti, sellest on juttu juba Oskar Lutsu Kapsapeas (1912). Katkist pada meie peres Tähtveres ei ole ja Karl August Hindrey pada, puust kaanega, on minu õe käes. Elektripliidil pole sellega midagi teha. Ta eeldab puupliiti, millelt saab raudu ära võtta.

Õllekapp meil siiski on, ühe riigiteenistuse kingitud. Kui ma tahaksin sealt juua, peaksin hoolitsema ka tema puhtuse eest – sest õllesordid on ju erinevad! – ja vaatama seejärel, et midagi läbi ei tuleks. Lihtsam on hoida seda õllekappa raamaturiiuli otsas nagu tuge.

Eesti Rahva Muuseum sündis 14. aprillil 1909 – päev enne minu ema, kooliõpetaja ja kuduja Maja Oleski (1909-2000) sündi – eestikeelsest ja Eestisse puutuvast trükisõnast. Sellise kirjavara varasematest kogujatest on ehk kõige tuntum Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846). Hilisematest tuleb ikka ja jälle korrata saadik dr Oskar Kallase (1868-1946) nime. Tema ajalooliseks teeneks jääb Eesti rahvusraamatukogu kui põhimõtte rakendamine.

Oskar Kallas oli murdeealisena venestusaja kasvandik. Venemaa isevalitseja Aleksander III epohh 1881-1894 süvendas reaktsiooni. See ei ole juhuslik, et akadeemik Paul Ariste võrdleb oma päevikutes 1970. aastaid Aleksander III ajaga. Ilmselt hakkas Oskar Kallas tegelema eestikeelse trükisõna kogumisega just seetõttu, et oleks vähemalt kuskilt vaadata, kuidas näeb välja eesti keel.

Pärast Jakob Hurda surma 13. jaanuaril 1907 lisandus teinegi probleem, nimelt tema eestvedamisel kogutud rahvapärimuse saatus. ERM rajati selleks, et kogutud vara ei pudeneks laiali, vaid vastupidi – et see ühendaks ka rahvast ennast. Oma riiki polnud ega teadnud siis keegi, millal ta just sünnib. Polnud sellel muuseumil ka oma püsivat kodu. Olid ainult varad.

Et olla aus – mõisate põletamist aastal 1905 pandi meile mujalt pahaks. Sedasama tehti ka Vabadussõja aegu ja Eesti iseseisvuse alguses. Kuid niisamuti on fakt, et sakslased vaatasid meiesuguseid nagu alamat rahvast – kuni piitsahoopideni näkku. Leppida sellega omal maal, mis päris kindlasti pole ei Saksamaa ega Venemaa, tähendaks rahvuse minetamist. Mitte ühe inimese vabasurma kohe, vaid sadade tuhandete kängumist. Euroopa on silmakirjalik, kui ta teeb näo, nagu seda probleemi ei oleks!

Ometi on sellelgi aspektil teine pool. Miks peaks laskma mõisahoonetel laguneda? Et Eesti Rahva Muuseumi etnograafilised kogud paigutati Raadile, oli mõistlik. Tee muuseumisse peab olema pikk, umbes nagu kirikusse. Kui siinkirjutaja võtab vastu uusi külalisi meie kodus, siis on ka see teekond pikk. Samamoodi võttis mind omal ajal vastu Paul Ariste…

Eesti Rahva Muuseum on olnud algusest peale mitme rahva muuseum. Sakslased hävitasid Laiuse mustlased. Eestlased on kaitsnud juute ja vanausulisi venelasi. Teisigi alates vadjalastest. Eesti Rahva Muuseumi kogud sisaldavad ainest kaugelt suuremas haardes kui oma rahva pärand. Kui nüüd hakatakse rajama Eesti Rahva Muuseumile oma püsivat kodu, siis on see ühest otsast Teisele maailmasõjale kriipsu allatõmbamine ja teisest otsast varakambri kordaseadmine, aga kolmandast otsast ka mitte ainult Eesti asja ajamine. Eestis saavad kokku paljude rahvaste kodud.

Metsatagune Tartu

Kuid on neljaski punkt. Tartu on muutunud niihästi rahvusvaheliseks kui ka kolkaks. Kolgas on metsatagune. Maanurk, kuhu post igapäev ei käi. Kui minu käest küsitakse, millal sa linna tuled, siis ei tähenda see Tartu kesklinna ülikooli raamatukogu ümbruses. Tähtverest on sinna vahest paar kilomeetrit. Mõeldakse hoopiski minu sünnilinna Tallinna. Kui elasime Peedul, siis ei tulnud tookord Arbimäe veerel elanud Ain Kaalepile küll kordagi pähe küsida, millal me linna tuleme…

Eesti Rahva Muuseumi oma kodu ehitamine on samaviisi nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline ettevõtmine. Kui mõelda sõna muuseum tähendusele, siis mida see õieti tähendab? Muuseum on ruum, kus valitseb Mou~sa, kreeklaste kunsti ja teaduse jumalanna. Tartu ei tohiks olla kolgas ega muuseum ühes teises mõttes, nimelt et eest nagu muuseum ja tagant gümnaasium (või vastupidi!).

Pärast laulvat revolutsiooni on Eesti Rahva Muuseumi asukoha üle Tartu linnas korduvalt väideldud. Sellistes küsimustes peab olema Peeter Suur. Ja see minu nimekaim peab otsustama: 1) muuseumi rajatis peab olema valmis aastaks 2009; 2) tema olemasolu ei tohi kahetseda ega halvustada; 3) ta on eesti ja – nagu vanasti öeldi, soome sugu rahvaste – muuseum ning 4) peab olema seotud Tartu ülikooliga, nii et sellest võidaksid kõik. Muusad alla ei käi, ülikool käib. Viga tuleb parandada.

Eesti Päevaleht 03.01.2006

Discussion

No comments yet.

Post a Comment