//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Peeter Olesk: Rajamaade uurija Kurs

Sarja “Eesti mõttelugu” 68. köitena ilmunud raamatu “Rajamaade rahvaid” pealkirja oleks võinud veel kaaluda. Raamatu autoriks on Tartu ülikooli professor Ott Kurs (1939), kelle artiklitest ja ettekannetest köide koosnebki. Raamat väärib ostmist ja lugemist, sest selle kaante vahel on käsitletud teemasid, mis puudutavad kõiki.

Selle raamatu integraaliks ei ole siiski mitte need rahvad, kes elavad mine tea kelle piiridel. Hiinlasedki elavad maal, mille rajaks on Vaikne ookean. Võrokestest ei ütle keegi, et nad oleksid rannarahvas. Rannarahvas on see, kelle leivaisaks on meri. Elukoht lähemal kui kilomeeter kaldast ja kodus mees, kes jaksab kala püüda. Võrokeste naabriteks on lätlased, venelased, setud, lõuna-tartumaalased, otepäälased ja valgalased. Kas nad on rajarahvas? Samamoodi võiksid rajarahvaks olla ka siinpool Peipsit elavad vanausulised, isegi poluvernikud.

Ma ei vaidle professor Ott Kursi raamatu pealkirja vastu, vaid tahan osutada, et leidunuks muidki lahendusi. Selle raamatu autoriks on geograaf ja etnoloog, kes muretseb nende rahvaste pärast, kelle tulevik võib olla kas ebamäärane või koguni negatiivne. Soomest idamale ja lõunamale jäävate rahvaste tuleviku suhtes oli pessimistlik akadeemik Paul Ariste. Ta teadis Laiuse mustlaste hävitamisest. Etnoloog võibki olla kui mitte skeptiline, siis vähemalt eleegiline. Füüsikas see niisama lihtne ei ole. Ohmi seadus (1826) elektrivoolu tugevuse, pinge ja takistuse omavahelisest sõltuvusest ei ole kunagi skeptiline.

Ott Kursi raamat on teos õigupoolest sellest, kuidas võidakse tõmmata piire rahvaste asualade vahele, kes seda teeb ja mismoodi see töö käib. Geograafi mured, mis on olemuse poolest alati interdistsiplinaarsed. Oma raamatus viitab Ott Kurs korduvalt sellele, kuidas tema rännakuid lingvistikasse ja etnoloogiasse on kahtlustavalt seiratud. Ott Kursist kümmekond aastat vanem on akadeemik Uno Mereste (1928), kes on samuti interdistsiplinarist või polühistor. Noorematest kaldub samasse suunda Kalev Kukk. Mis teeb Ott Kursi raamatu inimlikult võluvaks, on teaduslik empaatia, poolehoid sellele, mida uuritakse. Jah, teadus on halastamatu nagu aeg. Kuid ta pole kunagi ükskõikne.

Ott Kursi käsitlustel on funktsioon, mille mõistmisele kohe ehk ei tulda. Ta on hoolsasti tegelnud sellega, kuidas nimetada eesti keeles mitte-venelastest rahvaid ja nende keeli. Nõukogude terrorile võidi hakata vastu ka sel moel, et toodi kasutusele kas oma või algupärased sõnad venepäraste asemel. Üks, kes seda tegi, oli Ott Kursi kolleeg ja eakaaslane, professor Tiit-Rein Viitso, kes juba aastal 1964 võttis venepärase Luuga jõe nime asemel kasutusele Lauga jõgi. Ortograafia võib olla ajutine ja sellisena petlik. Seda jõge, mis voolab Ingerimaalt Soome lahte, ongi nimetatud mitmel moel. Oluline oli Tiit-Rein Viitso põhimõte: ärme kasuta venepärasusi.

Sedasama joont on järginud ka Ott Kurs. Tähtis on see seepoolest, et Ott Kurs on tegelnud rohkesti ka Aasiaga. Ida-eurooplastena oleme me Aasia naabrid. Labaselt öeldes, Aasia kakleb. Naaber ei tohiks olla ses suhtes ükskõikne. Olemata võmmid või kordnikud, peame me kas või omaenese keele täiuslikkuse nimel teistest kõneldes nende kohta õigeid sõnu kasutama. Selliste õigete sõnade leidmine meile võõraste kultuuride ja rahvaste suhtes ongi olnud Ott Kursi tööks.

Nõukogudeaegne geograafia tundis ka niisugust sõna nagu “rajoneerimine”. Sõna on pärit prantsuse keelest, kus tähendab piiritõmbamist, sest “rajoon” on külast suurem ja regioonist väiksem ala, mis on tema keskpunktist hallatav. Provence ei olnud rajoon, Elva seevastu oli. Ott Kurs ei kirjuta rajoneerimisest. Ta kirjutab piiriülesusest, sellest, et kõik liigub. Piiriülesed arstid on väga vajalikud. Seda eraldi rõhutamata tõestab Ott Kurs, kuidas ka geograaf on piiriülene. Mitte mõõdutundetu, vaid vabaduse tahtja.

Ott Kursi raamat viib mõtted õpetlasele, kelle roll rahvuslikus vastuseisus nõukogude võimule oli väga suur. Mõtlen professor Endel Varepit (1915–1988), eesti geograafide mitme põlvkonna väga põhjalikku ja imetletud õpetajat, kelle kirjatöödest kasutatakse kõige rohkem ehk märksõnu entsüklopeedias. Avaldada need omaette raamatuna oleks enam kui riukalik, ent mitte üldsegi kohatu.

Eesti Päevaleht 02.09.2006

Discussion

No comments yet.

Post a Comment