//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Maaleht

Peeter Olesk: Vastupidavus

Ühel päeval oli mul vaja abi inimeselt, kes on professionaal alal, kus mina seda pole. Alaks on telekommunikatsioon, täpsemini kogu tehnika ja asjaajamine telefonijuhtme, arvuti, mobiiltelefoni ning televiisori vahel meie kodus ja seitsme korteriga elamus. Firmad tegid mulle pakkumise, mida ma ei osanud ise lõpuni analüüsida. Omaaegne kolleeg ja praegunegi perekonnasõber tunneb seda valdkonda. Helistasin talle.

Ta ei võtnud toru. Helistasin uuesti – sama lugu. Helistasin päeva jagu hiljem – jälle mitte vaikus, vaid kutsuv toon. Veel kord ja veel kord. Ikka asjatult. Siis helistasin numbrilt, millest ta ei teadnud, et see võiksin olla mina. Ei, ma ei võtnud teda vahele. Tahtsin teada, mis on juhtunud. Ja siis selgus, et see oma teadmiste ning kogemuste poolest kaheldamatu spetsialist oli jooksnud omadega kinni. Nagu tihtipeale öeldakse, tal oli juhe koos. Lühises oli kõik alates juba elamisest tähenduses “eluase”. Mina oleksin tahtnud anda firmadele oma kaalutletud vastused ja nendes on tähtajad peal. Minu asjatundja jaoks oli tema isiklik ellujäämine vaieldamatult tähtsam.

Kas see on erand? Nädalapäevad tagasi helises mu mobiiltelefon hommikul kell 5. Sügisel on siis aovalguseni veel aega. Helistajaks oli kõrgem riigiametnik, kes oli jäänud ilma kõigest oma sellest rahalisest ja dokumentaalsest kapatsiteedist, mis tal taskus leidus. Ta oli plank ja tema töökoht ning amet ei maksnud midagi. Maksis sõber.

Koerakommid klaasi taga

Sarnaseid lugusid tuleb ette kindlasti iga päev ja lausa mitu korda päevas. Neid on võimalik ette näha. Tunnen lähedalt talu Miidurannast, külast Meriväljal Tallinna lahe ääres. Talu nimi oli Aadu ja veel 1970. aastatel võisin ma ümbrikule kirjutada peale “Aadu talu”. Asub mõnisada meetrit Miiduranna kaist kirdesse. Selle talu köögis seisis puhvet, mille klaasi taga olid koerakommid. Need olid šokolaadist ümbrisega ja maksid 1 rubla 40 kopikat kilost.

Miidurannas polnud minu noorpõlves lahtisi koeri rohkem kui sellesama Aadu talu krants nimega Kelm. Pärast seda, kui loomaarst kutsuti tema vanaduskannatusi lõpetama, enam uut koera ei muretsetud. Igal juhul polnud need kompud mõeldud talle. Aga kui keegi astus tarre, siis kohvi kõrvale sai pakkuda vähemalt neidki. Linnainimesele võib see võõras olla, taluinimesele on see loomulik.

Mida ma ei taha, on Eesti Vabariigi iseseisvus liblika üheks päevaks. Horatiuse põhimõte carpe diem (kasuta päeva) ei ole iseenesest vale ja ta kordabki seda (näiteks I, 4: “…ei elu üürike kulg luba haududa ühtki pikka lootust!”, Ain Kaalepi tõlge). Vale on sellesama põhimõtte edasiarendus, mille oma emakeeles sõnastas 1757 markiis Pompadour (1721–1764): après nous le déluge ehk eesti keeli – pärast meid tulgu või veeuputus. See kuninglik armuke oli muide ka prantsuse entsüklopedistide matroon, seega sugugi mitte päris rumal. Kuid tema künismist ei tohi võtta eeskuju.

Narrimist rohkem kui narre

Seda teevad, s.t võtavad künismist eeskuju kõik need, kes praegu hädaldavad seeüle, et pink on lühike. Vabadussõjas toodi välja koolipoisidki, kuid ükski tolleaegsetest väejuhtidest ei vabandanud end sellega, et pink on lühike või suisa tühi. Sellist lauset Vabadussõja ajaloost ei leia! Eitamata praeguses Eestis eetilisi avariisid, ei arva ma siiski, et meie pink on eetikas ja järelikult ka võimukandmises lühike. Lihtsalt pink tuleb kasvatada pikemaks!

See oli Nõukogude ajal läbi mõeldud ja sugugi mitte absurdselt. Oli niisugune mõiste nagu “juhtiva kaadri reserv”. Praeguse Eesti Kirjandusmuuseumi tolleaegne teadussekretär, nüüdne PhD Sirje Olesk oli näiteks direktori “reserv”, võimalik kandidaat muuseumi direktori kohale. Ta ise vormistati selleks tagaselja, nii-öelda seepärast, et ka “reserv” pidi olema täis, mitte tühi. Välja tuli see märksa hiljem.

Kuid läheme ajas veelgi kaugemale, Eesti riiki enne Teist maailmasõda. Ka siis oli olemas niisugune kategooria nagu “tagavaraõpetaja”. Inimene, kelle kvalifikatsiooni tunnistati, kuid kelle palkamiseks pidi avanema vaba koht. See ei olnud meeldiv olukord, sest see tähendas elamist peost suhu ja võlgu ja tuule peal. Ent ta tähendas siiski, et inimene on meeles. Midagi sarnast on praegune politseireserv, aga mõelgem mitte kitsalt ametkondlikult, vaid üleriiklikult.

Teiste sõnadega, iseseisvuse kandvus sõltub otseselt sellest, kuidas me käime ümber omaenese ligimestega. Mulle tundub, et narrimist on rohkem kui narre, kuid pealtvaatajad hakkavad tüdinema. Põldu ei narrita, sest muld maksab kätte.

Eetika teeb sedasama.

Maaleht 20.10.2005

Discussion

No comments yet.

Post a Comment