//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Eesti Päevaleht

Peeter Olesk: Tagasi ja edasi

Peeter Olesk selgitab, kuidas põhjalikkuse ja süvitsiminekuga saaks Eesti poliitikas tulevikus jõuda vähema auahnuse ja suurema tolerantsini.

Hea eesti keel on järjest haruldasem. Loen lehe esiküljelt, kuidas kaitsepolitsei korraldas “rahandusministri kohalt tagasi astunud Tõnis Paltsu firmades ja kodumajas dokumentide võetuse”. Pöördel on seesama kirjas juba teisiti. Kaitsepolitseiamet viis “läbi lahkuva rahandusministri Tõnis Paltsu endistes firmades ja kodumajas dokumentide võetuse”.

Missugune näeks välja hea eesti keel? Varas võib korraldada võetuse ehk ära virutada, politsei otsib läbi. Hea eesti keele järgi peaks seisma kirjas, et kaitsepolitsei töötajad võtsid ennast rahandusministri kohalt taandanud Tõnis Paltsu majapidamisest kaasa uurimisse puutuvaid dokumente. Või asitõendeid. Kõik.

Kui keel on vale, kuidas saab poliitiline analüüs õige olla? Soome president Mannerheim ütles juba sõjamehena, et demokraatia on alati pealiskaudne. Iseseisvus minu arusaamist mööda pealiskaudne olla ei tohi. Järelikult oma riigi nimel me peame olema põhjalikud ja sõnastama Tõnis Paltsu juhtumi kõigile arusaadavalt ning meelespidamiseks.

Juhtumiks endaks on ministri tagasiastumine põhjusel, et ta ei jaksa ennast kaitsta ja keegi teine seda ka ei tee. Seda on poliitikas, nagu ka väljaspool toda, juhtunud korduvalt. Igaüks, kes on kaasa löönud ringmängus “Kes aias?”, teab, et see mäng õpetab olema julm naeru saatel. Tõnis Palts lükati kui teine sisse. Viga ei ole selles, et ta oli varemalt ärimees. Äri ja poliitika ei ole teineteisele võõrad, mõlemad vajavad seltsi. Ei peitu viga selleski, et Tõnis Palts õpetas eetri kaudu, kuidas asjad peaksid olema seatud. Me kõik otsime. Kellel on igal nädalavahetusel vastus valmis, see luiskab.

Põhjused selgeks!

Viga seisneb oskamatuses näha ette paarikäigulist karjapoisi matti. Rahandusministri alluv, kes peab uurima ülemuse maksuasju, ei saa talle öelda, et matame selle asja maha – või ta kaotab oma kvalifikatsiooni. Otstarbekam oleks, kui niisugustes vastasseisudes pandaks uurimisülesanne kellelegi, kes ei ole otsene alluv.

Vastasel korral lõhnab asi pealekaebamise järele. Kas see tähendab, et maksuameti asemel peaks maksmata jätmise kahtlustusega tegelema keegi teine? Ei. Lihtsalt huvide konflikti korral tuleb välistada, et inimene, kes peab selgitama tõe teise inimese kohta, sõltub ülemusest, kelleks on seesama inimene ise.

Punkt kaks. Olen saanud loetust aru nii, et aastaid tagasi ostis Tõnis Palts odavamalt ja müüs kallimalt. See on kapitalismi vundament, teistmoodi oleks see laostumine. Ümbrikupalkade probleem ei seisne minu jaoks selles, et kellelegi makstakse sulas ja mitte panga kaudu. Kui ma tahan osta kaupa võimalikult odavalt, s.t mind huvitab ülimalt madal hind, siis on minu mure see kaup leida. Ma ei jutlusta pöördumist vasakule ära, ma räägin sellest, et kallilt ostmine on kulukam kui ostmine odavalt. Ja ümbrikupalk on odavam. Tehkem põhjused selgeks. Ennekõike oleks see muide rahandusministri ülesanne. Tema peaks selgitama, mida tähendab Gustav Suitsu lause Friedebert Tuglasele, et kalliks läheb vaene olla.

Ministri tagasiastumine ei ole midagi enneolematut, eriti kui ta maandub parlamendis. Põhimõtteliselt on seadustloov võim esmasem kui täidesaatev. Niisiis on Paltsu õigused nüüd suuremad kui rahandusministrina. Et see tegelikult nii ei ole, selles pole süüdi ei parlamentarism ega demokraatia. Oleme harjunud mõtlema, et parlament on eeskätt laat, koht kauplemiseks ka ilma lehmata, kuid kindlasti kõva kisaga. Ja alles valitsus paneb asjad paika. See on demokraatia künism – praktiline, ent erodeeriv. Paltsu juhtum näitab, kui lühike on populismi pink.

Kui õige abikaasalt küsida?

Res Publica sai oma toetuse ka tänu nõudmisele “Vali kord!”. Vali kord – see tähendab ajaloole mõeldes nii frankismi kui ka pinochet’lust. Juba 1934. aasta 23. detsembri ajalehe Sädemed esiküljel ilmus karikatuur “Wali kord”. Juuksur küsib meeskliendilt, kas paneme kreemi ka, ja kuuleb vastuseks: “Seda ma ei tea – ma pean enne naise käest luba küsima.” Arvamata, et Tõnis Palts oleks pidanud tegema sedasama, arvan küll, et rahandusministeeriumis on meeskonnatöö reeglid paigast ära ja paratamatult, sest populism sünnitab anarhiat. Sa võid ju korda nõuda, aga see tähendab süvendatud põhimõtteid ja nendest kinnipidamist ning vastu näppe löömist siis, kui põhimõtetest kinni ei peeta.

Seoses Tõnis Paltsu lahkumisega tuli meelde Toomas Hendrik Ilvese taandumine välisministri kohalt. Aasta oli 1998. Ka tookord ei mindud üksikasjades põhjani. See-eest on meeles ühe poliitikainimese pöörane tahe saada välisministri koht endale. Olla number 2. Auahnus ei ole demokraatias keelatud, aga tolerants on oodatud.
Kui kaua me peame seda Eestis ootama?

Eesti Päevaleht, 29.09.2003.a.

Discussion

No comments yet.

Post a Comment