//
hetkel sirvid...

Ajakirjandus: Sirp

Taimar Peterkop: Relvajõudude kasutamine terrorismivastases võitluses

Et Eesti kaitsevägi tohiks turvata siia saabuvat kõrget külalist, selleks peaks riigikogu kuulutama välja erakorralise olukorra. Taimar Peterkop küsib, kas pole käes aeg kaitseväe kasutamise regulatsioone muuta.

Taimar Peterkop on kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja. Osakond tegeleb kaitseväe rahuaegse kasutamisega välisoperatsioonidel ning riigisisesel kriisireguleerimisel. Artiklis on esitatud autori isiklikud seisukohad, mis ei pruugi ühtida kaitseministeeriumi seisukohtadega.

Eesti julgeoleku alusdokumendid ei eelda lähitulevikus otsest sõjalist ohtu meie riigile. Küll on pärast külma sõda muutunud julgeolekukeskkonnas tekkinud rida harjumuspäratuid ohte, millest üheks tõsisemaks on rahvusvaheline terrorism. Tänapäeva üleilmastuvas maailmas peame ka meie olema valmis seda tõrjuma. Siinkohal annan ülevaate relvajõudude kasutamisest terrorismi vastu, samuti osutan mõnedele vajakajäämistele Eestis. Artikkel ei taha enamat kui provotseerida teema üle mõtlema ja diskussiooni.

Rääkides riigi julgeolekustruktuuride ühe osa, relvajõudude kasutamisest terrorismivastases tegevuses, tuleb õhtumaiselt alustada definitsioonidest. Mis on terrorism? Mis on sõda? Teadupärast pole rahvusvaheline üldsus nende mõistete osas veel ühesele arusaamisele jõudnud. Nendele küsimustele vastamine eeldab põhjalikku uurimistööd, sestap piirdun terrorismi käsitlemisega relvajõudude kasutamise kontekstis.

Sõna “terrorism” on tänapäeval väga laialdaselt kasutusel. Sellest räägitakse nii siseriiklikult karistusseadustiku raamistikus kui ka osutades meie kaitseväe üksuste osalusel toimuvatele sõjalistele operatsioonidele Balkanil, Afganistanis ja Iraagis. Kõigele lisaks on veel USA oma globaalse terrorismivastase sõjaga, kus pole selgelt määratletud ei vastast ega rindejoont.

Mitmed erialakirjanikud, kirjeldades kollektiivset vägivalda rahvusvahelistes suhetes, räägivad “uuest sõjast”. Kui pärast Vestfaali rahu tekkinud reeglistikus, mis käsitles tänapäevaseid rahvusriike ja nende konflikte, eeldati, et riikidel on vägivalla kasutamise monopol, siis 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi alguses on mitteriiklikud moodustised (non-state actors) selles osas jõudsalt riikidele järele jõudnud. Mitteriiklike moodustiste all võib käsitleda nii rahvuslikku vabastusliikumist, kohalike sõjapealikute kooslusi, organiseeritud kuritegevust kui ka religioosset terrorismi viljelevaid organisatsioone.

Osa teoreetikuid väidab, et sõda on muutunud. Kuulus Clausewitzi lause, et sõda on poliitiliste eesmärkide saavutamine teiste vahenditega, ei päde, sest sõjalist jõudu suudavad projitseerida ka viidatud mitteriiklikud moodustised. Nende eesmärk ei ole alati poliitiline, vaid võib olla ka näiteks religioosne või majanduslik.

Osa teoreetikuid leiab, et Lääne hegemoonia ajal kujunenud arusaamas sõjast ja seda reguleerivatest normidest unustati ära sõja kui kollektiivse vägivalla tegelik olemus. Sõda ei ole muutunud, vaid me oleme tagasi Vestfaali rahu eelses kollektiivse vägivalla maailmas.

Öeldu põhjal võib väita, et piir terroristliku akti kui kuriteo ja sõjategevuse vahel on olematu.

Tuleme teoreetikute juurest vastase juurde. Et selles “uues sõjas” kasutada relvajõude, tuleb määratleda, kelle vastu relvajõude kasutada. Pakistanis valmistatakse inimesi ette võitlema NATO relvajõududega Afganistanis või laskma end õhku mõnes Euroopa linna rahvarohkes kohas. Tänapäeva globaalse haardega terroristlikud organisatsioonid püüavad oma vastast rünnata eri meetoditega, mis on kehtivate arusaamade kohaselt nii kuritegelikud kui ka sõjalised. Kes peaks selle seltskonna vastu võitlema? Õiguskaitseorganid? Julgeolekuasutused? Relvajõud? Praegust olukorda võib kirjeldada kui sellist, kus raskesti määratletavale vastasele astuvad vastu riikide politseifunktsiooni täitvad asutused, mida igas riigis on mitu; julgeolekuasutused, mida igas riigis on mitu; relvajõud, mida tavaliselt on üks, kuid mida faktiliselt võib samuti olla mitu. Lisaks riikidele veel mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ja tahtekoalitsioonid. Milline on relvajõudude roll selles kirjus seltskonnas?

Relvajõudude kasutamise asukoha järgi saab nende osalust terrorismivastases võitluses eristada kui siseriiklikku ja väljaspool riiki toimuvat. Riigi relvajõudude esmane eesmärk on riigi sõjaline kaitse ning sellest tulenevalt välisvaenlase hävitamine. Ajalooline kogemus on reguleerinud relvajõudude kasutamise Euroopa riikides erinevalt. Relvajõudude sisepoliitikasse sekkumise kartuses on relvajõudude kasutamine rahuajal siseriiklikult sageli piiratud. Sisejulgeoleku eest vastutavad eelkõige politsei ja muud korrakaitseorganid. Väljaspool oma päritoluriigi piire selliseid piiranguid aga ei ole. Näite saab tuua meilt endilt, kus Eesti kaitseväe üksuste kasutamine tavaolukorras massimeeleavalduste mahasurumiseks Eestis on keelatud, ent meie üksused operatsioonil rahulikus Bosnias (teoreetiliselt mis tahes teises riigis) võivad massirahutusi maha suruda.

Relvajõudude kasutamine väljaspool päritoluriiki

Relvajõudude roll tänapäevases terrorisõjas väljaspool päritoluriiki võib riigiti erineda. On riike, kes oma ajaloost tulenevalt ei soovi osaleda otseses sõjategevuses, eelistades “pehmeid” operatsioone ja siniseid kiivreid. On riike, kes on valmis täitma ülesandeid kogu operatsioonide skaala ulatuses, vajadusel turvates humanitaarabi, tootes kohaloleku demonstreerimisega üldist turvatunnet, hävitades leitud ja konfiskeeritud relvi, sooritades tagaotsitavate kurjategijate leidmiseks läbiotsimisi, surudes maha sõjapealikute vastupanu ning vajadusel aktiivselt jälitades seaduslike valitsuste vastaseid jne.

Kuid eespool kirjeldatud “uut sõda” ei võideta sõjalise jõuga. “Uues sõjas” ei kehti Lääne hegemoonia ajal kokku lepitud normid. Vastane ei identifitseeri ennast võitlejana, ei kanna avalikult relva vahetult enne rünnakut, ei erista ennast tsiviilisikutest, vaid peidab end nende taha. Kuidas peab võitleja Afganistanis tegema vahet tambonit kandval Talibani võitlejal, narkokaubitsejal või pereisal, kes Kalašnikovi automaatrelva seadusliku omanikuna kavatseb halvas julgeolekukeskkonnas kaitsta oma kodu ja peret? Ning seesama mees võib eri päevadel olla erinevas rollis. Sellist vastast rünnates on kaasuvaks kahjuks ohvrid tsiviilelanikkonna seas. Avalikkuse silmis kipub süüdi jääma ründaja, mitte tsiviilisikute taha peitunud terroristid.

Algab võitlus südame ja hinge (hearts and minds) pärast. Siin on sõjaväe roll harilikult ainult esmase turvalisuse tagamine. Rahu saavutatakse kestva julgeoleku ülesehitamisega, mis eeldab nii esmaste olmetingimuste (nt vee ja elekter kättesaadavus) ja efektiivse valitsuse loomist kui ka majanduslikku rahulolu. Riigi ülesehitamise võib korraldada tsiviileksperte kaasates või tehes selle ülesandeks sõjaväele. Tsiviilpoole rakendamine tähendab eelkõige asjatundjate ja arenguabiorganisatsioonide kaasamist ning valitsusväliste organisatsioonide osalust.

Sellise ülesehitustöö kohta on head näited tuua Afganistanist, kus loodud provintsi ülesehitusmeeskonnad (PRT – Provincial Reconstruction Team) hõlmavad endas turvalisuse tagamiseks sõjalist panust, ülesehitustööks vajalikke tsiviilnõunikke ning arenguabiorganisatsioone. On ka ülesehitusmeeskondi, mida juhivad relvajõud, kus arenguabi raha on relvajõudude käes ning ülesehituseksperdid on tsiviilelust asjatundmise kaasa toonud reservsõjaväelased.

Afganistani näitel tasub välja tuua ka Eesti panust, kus julgeolekut tagavatele kaitseväelastele lisandub lähiajal esmakordselt ka ülesehitustööd koordineeriv tsiviilekspert. Tema ülesanne on määratleda võimalikud projektid, kus Eesti nõu ja ressurssidega võiks panustada Afganistani keskvalitsuse võimu tagamisse.

Seni on Eesti rahvusvahelistel kriisireguleerimisoperatsioonidel oma sõjalise ja tsiviilpanuse saatnud eraldi. Tänapäeva konfliktidele adekvaatselt reageerimiseks tuleb tsiviil- ja sõjalist tegevust planeerida koos. Panustades Afganistani tuleviku võtmepiirkonda Helmandi provintsi nii sõjalise kui ka tsiviilkohaloluga, saab Eesti vajalikke kogemusi sõjalise ja tsiviilpoole efektiivseks koostööks. Näiteks Leedu on võtnud enda kanda kogu Ghori provintsi ülesehitusmeeskonna juhtimise Chaghcharanis. Seda võiksime tulevikus meiegi teha – juhtida iseseisvalt mõne piirkonna ülesehitust.

Kuid tõeliselt mõjuva panuse tegemiseks tuleks Eestil arenguabi summat kõvasti suurendada. Tasub meeles pidada, et “uue sõja” võit seisneb konkreetse piirkonna ülesehitamises. Helmandi provints on Afganistani suurim oopiumi tootja, kusjuures Afganistanis toodetakse 87% maailmas kasutatavast oopiumi derivaadist heroiinist. Suur osa Eestis tarvitatavast heroiinist jõuab siia Afganistanist Venemaa kaudu. Narkokaubanduse vähendamine Helmandis, stabiilne Helmandi provints ja stabiilne Afganistan mõjutavad nii otseselt kui kaudselt Eesti julgeolekut.

Relvajõudude siseriiklik kasutamine

Nagu juba mainitud, on mõnes riigis relvajõudude kasutamine terroristliku tegevuse takistamiseks siseriiklikult piiratud. Sisejulgeoleku tagamine on eelkõige õiguskaitseorganite ülesanne ning relvajõud kaasatakse ainult ekstreemsetel juhtudel, kui ilmneb otsene vajadus lisaressursi järele. Loomulikult lubavad riigid, kes on pidevalt silmitsi terrorismiohuga, relvajõudusid siseriiklikult kasutada märksa kergemini kui pideva rahu tingimustes elavad riigid. Näidetena võib tuua Ühendkuningriigi olukorra tõttu Põhja-Iirimaal, kuid samuti ka Austria, kus kasutatakse relvajõude nii sisekorra ja -julgeoleku tagamiseks kui ka katastroofiabiks.

Terroristid püüavad oma eesmärke saavutada vägivallaga sünnitatud hirmu kaasabil, millega sunnitakse võime järeleandmistele. Hirmuõhkkonna hoidmiseks tuleb terroristidel uuendada oma meetodeid ning rünnata järjest tõsisemalt. Viimaste aastate rünnakute põhjal võib järeldada, et terroristide ressursid ning võime rünnata “pehmeid” sihtmärke järjest kasvavad. Sõjas, kus Lääs on surutud kaitsesse, tuleb siseriikliku julgeoleku tagamiseks järjest enam kaasata lisaks sisejulgeoleku eest vastutavate organite ressurssidele ka relvajõudude oma.

Seda võime täheldada igapäevases elus, näiteks lennuväljadel, kus sageli näeme lisaks politseile patrullimas ka sõjaväelasi. Ilmekad näited on mitmed suursündmused ning tippkohtumised, kus turvalisuse tagamisse on kaasatud relvajõud, samuti viimaste aastate suured tippspordiüritused nagu Ateena ja Torino olümpiamängud, suvel Saksamaal toimunud jalgpalli MM, mille julgeolekut aitasid tagada ka relvajõud. Sama kehtib ka riigipeade tippkohtumiste kohta. Kuna terroristide võimalike rünnakute spekter on nii lai, siis tuleb kaasata relvajõudude ressursse nii võimalike rünnakute ennetamiseks kui ka otsestele rünnakutele reageerimiseks.

Eesti on selles vallas ajast maha jäänud. Eesti kaitseväel ei ole rahuajal riigisiseselt õigust rakendada sundi: igasugune kaitseväepoolne jõu, nii relvastatud jõu kui erivahendite (nt kumminuiad ja pisargaas massimeeleavalduste mahasurumiseks) kasutamine on rahuajal piiratud õigusega kaitsta ennast ja kaitseväe objekte. Kui linnugripi puhangu ajal kavatsetakse kaitseväe või kaitseliidu üksusi kasutada mingi piirkonna isoleerimiseks ning selle ümber turvapiirkonna loomiseks, siis pole kaitseväelasel ja kaitseliitlasel õigust takistada inimesi turvatsooni sisse ja sealt välja liikumast. Enim, mida nad teha võivad, on noomida üleastujat. Analoogne õigus on kaitseväelastel, kes pärast looduskatastroofi, nt Pärnu üleujutust, koos politseiga linnas julgeolekut tagasid. Kui kaitseväelane või kaitseliitlane satub peale kurikaelale, kes looduskatastroofi eest evakueeritud inimeste elupaika röövib, siis maksimum, mida ta teha saab, on paluda kurikaelal varastatud asjad tagasi viia.

Sama teema tõusetub ka VIPide turvamisel. Kui julgestuspolitsei soovib Eestit külastava VIPi, näiteks Ühendkuningriigi peaministri Tony Blairi visiidi ajal inimressursi nappuse tõttu kaasata Tallinna lennuvälja turvamisse kaitseliidu, siis selleks, et kaitseliitlased potentsiaalseid terroriste pelgalt kurja sõna ja näpuviibutusega vastu võtma ei peaks, tuleb riigikogul välja kuulutada erakorraline seisukord. Eesti kaitsevägi võib minna Riiga turvama NATO riigipeade tippkohtumist. Selleks, et Eestis tippkohtumise turvamisel politseile abiks olla, tuleks välja kuulutada erakorraline seisukord.

See on liig mis liig. Põhjus, miks meie kaitseväe kasutamine riigisiseselt nii “targasti” on reguleeritud, peitub vabariigi taasloomise algaastates: taamal kummitamas vapside vandenõu ning päevapoliitikat kujundamas jõulised ning küsitavaid demokraatlikke väärtusi evivad poliitikud, kardeti kaitseväe kaasamist sisepoliitilisse võitlusesse. Hirmul polegi teab kui suured silmad, kui tuletada meelde kas või Pullapää kriisi.

Ent Eesti demokraatia on edasi arenenud ning kinnistunud, mida tunnustab meie kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse. Äkki on aeg vanad hirmud unustada ning kaitseväe kasutamise regulatsiooni muuta? Elu ise surub need muudatused meile peale, sest lõpuks taandub kogu teema väikeriigi piiratud ressursside kõige efektiivsemale kasutamisele. Samuti tasub meeles pidada, et kaitseväe üksused täidavad rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, eelkõige Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovo operatsioonil, enamasti politsei ülesandeid, milleks nad on saanud ka vastava väljaõppe.

Kaitseväe kasutamisel riigisiseses kriisireguleerimises koos relvastatud jõu kasutamise õigusega tuleks arvestada nelja põhimõttega.

1. Relvajõudude kasutamise peaks otsustama poliitiline instants. Selleks võiks olla täitevvõimu kandev vabariigi valitsus või kaitseminister siseministri ettepanekul. Viimane variant võimaldab kiiret otsustamist, millega on seotud mõlemad asjaomased ministrid. Eeskujuks saab võtta praegu veel eelnõu staadiumis renegaatlennuki ohule reageerimise korra. Eelnõu annab kaitseministrile otsustusõiguse kasutada relvajõudusid tsiviilõhusõiduki vastu, mida kasutatakse relvastatud ründeks Eesti Vabariigi vastu. Teisisõnu, 11.09.2001 USAs aset leidnud sündmuste analoog.

2. Konkreetse kriisiolukorra lahendamisel alluvad relvajõud tsiviilisikust juhile. Kui kriisiolukorra lahendamist juhib politsei, siis alluvad relvajõud vastavale politseiülemale. Kui VIPi visiidi julgestuse eest vastutab julgestuspolitsei, siis vastavale julgestuspolitsei ülemale. Juhtimise üleandmises ei tohiks olla midagi uudset: NATO või välisriigi ülemale antakse üle osa käsuõigust rahvusvahelistel operatsioonidel osalevate kaitseväe üksuste juhtimiseks. Analoogselt saab anda osa konkreetsete üksuste käsuõigusest üle tsiviilhädaolukorra juhile.

3. Kahest eelmisest tulenevalt on oluline välja tuua vajadus tagada tsiviiljuhtimine siseriiklikku kriisiohjeldamisse kaasatud kaitseväe üle. See tähendab selgete normide olemasolu ning nende normide rakendamist praktikas. Need, kes langetavad otsuse kaitseväge kasutada, peavad selle tegema objektiivse teabe alusel ning neil peab olema võimalik iga hetk kontrollida oma otsuste aluseks oleva teabe põhjendatust. Samuti ei tohi esineda probleeme tsiviilhädaolukorra juhi käsuõiguse teostamisel.

4. Kaitseväe kasutamine ehk jõu kasutamise reeglid (Rules of Engagement). Reeglid, mis piiritlevad kaitseväe õiguse kasutada sundi riigisiseses kriisireguleerimises, peaksid üldiselt sedastama järgmist: kaitsevägi kasutab relvi samadel alustel nagu politsei. Selleks tuleb kaitseväele anda selge juhis ning korraldada ka vastav väljaõpe.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et vaatamata sellele, kas nimetame praegust olukorda maailmas “uueks sõjaks” või uueks julgeolekuohuks, on selge, et sellele tuleb astuda vastu nii tsiviil- kui sõjaliste ressurssidega. Nende ressursside efektiivne kasutamine eeldab head koordinatsiooni ning ülesannete jaotust nii riigisiseselt kui riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Ning Eestil on selles vallas pikk tee minna. Et edukalt terrorismiohule vastu seista, peavad poliitika kujundajad ministeeriumides, kaitsevägi, õiguskaitseorganid ja julgeolekuasutused tegutsema koostöös ning koordineeritult.

Diplomaatia november 2006

Discussion

No comments yet.

Post a Comment