//
hetkel sirvid...

Eesti Üliõpilaste Seltsi album XVII

Raul Pettai: Välis-EÜS teelahkmel

Kui mulle 1993. aasta sügisel tehti austav ettepanek kaastööks “Album XVII” jaoks, siis oli kohase teema leidmine tavalisest keerukam. Sirvides eelmiste Albumite numbreid, leiame neis rohkelt asjatundlikke artikleid Seltsi ajaloo, isiksuste, Eesti saatuse, eesti akadeemilise elu jne. kohta, millele minul on vähe juurde lisada. Võiks ehk kirjutada Seltsi bülletäänide ajaloost, mida toimetajana hästi tunnen, kuid sellest andsin pikema ülevaate juba bülletäänis nr. 76. Pealegi on “Album XVII” lugejaskonna hulgas suurearvuline EÜSi pere Eestis, kellele see teema on vähese aktuaalsusega.

Seepärast, arvestades meid ümbritsevat ajastut ning olukordi, tahaksin lühidalt vaadelda Välis-EÜSi olevikku ja tulevikku, samas vaimus nagu ühe Ameerika ajakirjaniku poolt kasutatud moto: “As I see it” (nii nagu mina seda näen). Võiks juurde lisada: “… nii nagu mina seda praegu näen”, sest kui juba kaasaega on raske absoluutse objektiivsusega vaadelda, siis veel raskem on olla oraakel. “Album XVII” ilmub ju alles Seltsi 125. aastapäevaks, seega enam kui aasta pärast nende ridade kirjutamist! Mõnigi tänane mõte või soovitus võib selleks ajaks olla sootuks iganenud. Aga — püüan piiluda olevikku tulevikust eraldava kardina taha ning tõlgendada nähtut parema äratundmise kohaselt.

Nagu öeldud, on tegemist kiirelt muutuva ajastuga. Ühest küljest oleme ametlikult tagasi võitnud Eesti riikliku iseseisvuse, mille pärast enam kui 50 aastat meeleheitlikult võideldi. Selle raames said EÜS ning teised akadeemilised organisatsioonid Eestis tagasi eluõiguse ning püüavad nüüd lootusrikkalt jätkata oma 1940. aastal katkestatud teed. EÜSis avaldub see muuhulgas oma Tartu kodu korrastamises ja selle täitmises uute liikmetega, kelle vaimne elevus ning teotahe on märkimisväärsed.

Teisest küljest on Eesti vabanemine ja uuestisünd toimunud hoopis erineval kujul kui oodati. Võrdpildina meenub foto rida aastaid tagasi toimunud Alaska maaväringust. Sellel oli tänav, kus asfalttee kollase telgjoonega kulges igati normaalselt kuni lõppes äkki kõrge, järsu astangu serval. Siit edasi oli maapind maalihke tagajärjel vajunud mitu meetrit allapoole. Uuel tasapinnal jooksis tee täiesti vigastamatult edasi ning kõik näis olevat nagu enne katastroofi — aga ei olnud ka! Endisel kujul polnud teed enam võimalik kasutada ega ka taastada. See on mõtlemapanev paralleel Eesti olukorrale, sest pool sajandit kestnud okupatsioon — ja pool sajandit ise — on põhjustanud muutusi, mida ei saa tagasi pöörata ei siin ega ka Eestis.

Kokkuvõttes lähtun seega järgmistest tõsioludest ja eeldustest:
a) vastandina kunagistele kavadele ning lubadustele pöördub vaid väike osa välis-EÜSlasi tagasi Eestisse, vähemalt järgmise viie aasta jooksul;
b) väliskoonduste liikmeskond kahaneb pidevalt koosseisu vananemise tõttu; EÜSi tegevuse raskuspunkt on siirdumas välismaalt Eestisse tagasi;
d) Eesti, hoolimata praegustest raskustest jääb püsima ning ta arengutee, kuigi vahel kivine ja käänuline, kulgeb ülesmäge.

Vaevalt saab esimesele punktile vastu vaielda. Kuigi Eestisse tagasipöördumine on isiku vaba otsus, kus üldreeglid ei kehti, tingib juba eemaloleku kestus, et Juhan Liivi idealistilik lend mesipuu poole põrkub karmi realiteediga: perekondlikud sidemed, tööolud, tervislik seisund, kohanemisvõime jne. Tarvitades viimast minule kättesaadavat üldnimekirja (1993), koostasin juurdelisatud graafiku Välis-EÜSi koosseisu kohta aastaks 1994, kus lihtsuse mõttes on vanused antud sünniaastast lähtuvalt, ilma kuid arvestamata. Nagu näha, on Välis-EÜSi vanuseline raskuspunkt kusagil 55-56 ligidal. Alla 30-aastaste noorte osatähtsus on suhteliselt väike ja ennesõjaaegne koosseis on jõudmas kõrgesse ikka. Võib siiski rahuldustundega nentida, et sihikindel tegevus Seltsi säilitamiseks välismaal on vilja kandnud, sest suur grupp EÜSlasi vanuses 46-66 ja veidi väiksem kogu 33-43-aastasi kõnelevad enda eest — rõõmustav asjaolu, mida vaevalt oleks julgenud ette näha, kui 1944. aastal sõjakeerises Eestist lahkudes teadmatusele vastu mindi! Seega on ja jääb välismaale arvukas ning elujõuline kogu Seltsi liikmeid, kelle osatähtsus globaalse EÜSi raames on veel mõnda aega märgatav.

Teisest küljest aga väheneb Välis-EÜSi liikmeskond pidevalt ja paratamatult, sest aeg teeb oma töö. Arengusuunda ei muuda oluliselt siin-seal vastu võetud uued liikmed ega Eestist tulevad uusemigrandid. Kui 1990. aasta üldnimekirjas oli meid veel 584, siis 1993. aasta lõpuks oli liikmete arv kahanenud 530-ni, seega väheneb see keskmiselt 13 võrra aastas. Samal ajal on Eestis praegu u. 236 liiget ja aastane keskmine juurdekasv peaaegu 17. Arvulise võrdsuseni Eesti ja välismaa vahel jõutakse niisiis 9-10 aasta jooksul. See arv ei anna siiski täit pilti olukorrast, sest umbes pooled välis-EÜSlased liginevad pensionieale või on juba pensioneerunud. Meie hulgas on küll palju teovõimelisi ja -tahtelisi inimesi, kuid üldpildis oleme siiski vanemate vilistlaste organisatsioon. Eestis asuvate EÜSlaste vanuseline struktuur on arusaadavail põhjuseil hoopis erinev. Eriti tähelepanuväärne on noorte liikmete arvu hoogne kasv. Sellest siis paratamatu järeldus, et tegevusliku võrdsuseni jõutakse palju kiiremini kui seda näitab aastate arv. Nüüd muidugi võidakse küsida, kuidas seda “tegevuslikkust” mõõta, oleneb ju see mitte ainult koosviibimiste arvust, vaid palju enam sisust. Ega seda matemaatiliselt mõõta ei saagi, kuid ometi võib väita, et koosseisu vananedes muutuvad siinsed kokkutulekud üha enam informaalsete perekonnaõhtute sarnaseks ja nendegi sagedus langeb. Tõsi, suuremates koondustes aktiivsust esialgu veel jätkub, kuid leidub ka selliseid, kus plaanipärane tegevus on peaaegu lakanud. Eestis seevastu on suureks eeliseks noortest koosnev Selts Tartus, EÜSi põliskodus — allikas, mis ergutab Eestis asuvaid koondusi nii ideeliselt kui ka noori vilistlasi juurde andes. Lisaks on kaugused Välis-EÜSiga võrreldes tühised ja sidepidamine koonduste ning Tartu vahel seetõttu lihtne.

Välis-EÜS on seega küllalt kriitilises ajajärgus. Positiivsest küljest on maksvad punktid a ja d, negatiivsest b ja c. Selline seisund tekitab kaks olulist küsimust. Esiteks, mis on Välis-EÜSi edasised ülesanded ja eesmärgid? Teiseks, kuidas need saavutada? Vastuseid välja töötades tuleb silmas pidada, et lähema aasta jooksul on oodata Välis-EÜSi ja Eesti EÜSi organisatsioonilist taasühendamist. Ühesõnaga, välismaa koonduste tegevuskavad peavad laias laastus peegeldama ühtekuuluvust EÜSiga Tartus. Nagu eelpool öeldud, on “Album XVII” ilmumise ajaks mõndagi selgunud, mis hetkel veel teadmata, mõndagi on muutunud, mis täna on veel harjumuspäraselt endine. Seetõttu ei tasu siinkohal detailide üle pead murda, vaid vaatleme olukorda laiemas plaanis.

Esimeseks suureks muudatuseks, millega tuleb harjuda, on Välis-EÜSi ainujuhtiva positsiooni kahanemine. 50 aastat oli Välis-EÜS üle maailma laialipillatud Seltsi liikmetele akadeemiliseks koduks, organiseeris, innustas, säilitas kontinuiteeti, Eestist kaasa toodud ideaale ja põhimõtteid. Välismaal toimetatud Seltsi trükiste hulk kõneleb enda eest. Vale arusaamise vältimiseks lisan, et ma ei mõtlegi sellega Kodu-Eesti tookordset panust alahinnata. Loetagu näiteks pildiallkirja bülletäänis nr. 64 (detsember 1981), lk. 34. Siiski, tunnustatud avaliku organisatsioonina oli EÜSil ainult Läänes võimalik edasi elada. Eesti vabanemisega olukord muutus. Välis-EÜSi kõrvale kerkis Eestis uus võsu, mis kiirelt kasvama hakkas. Loomulikult on sellele kaasa aidanud siinpoolne ulatuslik materiaalne ja ideoloogiline toetus, kuid elujõud tuli siiski Eesti pinnas säilinud juurtest. Nii on tänaseks jõutud punktini, kus Seltsi globaalne juhtimine on aasta-paari pärast siirdumas Vanematekogult Eestisse tagasi.

Olen teadlik mõne vilistlase seisukohast, et Eestis asuva Seltsi ideoloogiline joon olevat muutunud ega vastavat enam endisaegsele. See on tekitanud umbusku ning kahtlust, kas Selts Eestis on võimeline kunagisi traditsioone jätkama või on karm minevik selleks liiga sügavad jäljed jätnud. Minu arvates on tõde kusagil kahe vahepeal. Esiteks tuleb küsida, mil viisil oleks Selts muutunud, kui areng aastast 1940 aastasse 1994 oleks kulgenud loomulikul teel. Täpset vastust siin pole, kuid vaevalt oleks Eesti kogu maailma vapustanud murrangutest puutumata jäänud. Tagasiteed Vabadussõjale järgnenud või isegi 1940. aasta seisundisse poleks meil nii ehk teisiti. Teiseks ei tohi unustada, et praegune EÜS ja laiemas tähenduses kogu Eesti — kõigi oma vigade ja puudustega — on siiski ainus, mis meil on. Kui me neile mingi ime ootuses selja pöörame, siis ei ole meil enam kuhugi minna. Ainult kannatliku, konstruktiivse arengu kaudu on lootust asju parandada. See omakorda nõuab vaimset küpsust ja mõlemapoolset valmisolekut kompromissideks. Kahjuks on viimasel mõistel eestlaste hulgas halb maik. Kiputakse võitlema vaid musta ja valget eristades, põhimõttelisel tasandil, “isamaa pühaduse” vaimus. Ometi on kompromissivõime demokraatliku stabiilsuse eeldus ning ainus vahend, kuidas erinevate vaadetega ringkonnad lõpuks siiski enam-vähem oma taotlused saavutavad.

Eelöeldust üks oluline järeldus: üheks tähtsamaks ülesandeks Välis-EÜSi tegevuskavas on sihiteadlik, pragmaatilisest mõtteviisist lähtuv tegevus Seltsi taasühendamise suunas.

Teiseks küsimus, mida saaks Välis-EÜS teha sisemise tegevuse raamides. Kui kõrvale jätta (loodatavasti jätkuvad) senised üritused, samuti majandusliku toetuse kogumine Seltsi maja heaks Tartus, siis on võimalus vastu võtta ja toetada välismaale õppima tulnud Seltsi liikmeid, võimalus aidata neid, kes soovivad minna teises suunas — Eestisse õppima. Kui palju meie piiratud majanduslik kandevõime võimaldab selles valdkonnas ära teha, on küsitav, kuid ideed peaks elus hoidma. Lõpuks peab jätkuvalt püüdma leida uusi liikmeid välis-eesti noorte hulgas, neid EÜSi kaudu Eesti külge köites.

Viimane on kleeruline, Seltsi kodukorda puudutav küsimus. Kuidas ja millisel alusel saab välismaal võtta vastu noorliikmeid? Minu teada ei ole selles küsimuses veel lõplikku lahendust. Tartu-poolne soov, et noorliige veedaks aasta Tartus, on raskesti läbi viidav rahaliste ja ajaliste takistuste tõttu. Soovitud õppeaine võib Tartu ülikoolis üldse puududa. Muidugi võiks eriala asemel kuulata üldrahvuslikke kursusi — eesti keel, eesti kirjandus, etnograafia jne. Samuti saab väita, et see, kes tõsiselt tahab EÜSi liikmeks astuda, peab valmis olema vastavat aega ning raha ohverdama. Siiski kardan, et enamusele välis-eesti noortest on see tõsiseks takistuseks.

On väidetud, et ei saa olla kahe standardiga Seltsi liikmeid — ühed, kes Tartus teevad läbi range prooviaasta ja teised, kes välismaal saavad värvitekli erilise vaevata. Kui rõhk on sõnal “kerge”, siis nõustun. Mis aga oleks, kui sõna “kerge” asemel tarvitada sõna “erinev”? Pidagem meeles kaugemat sihti — vajadust säilitada välis-eesti noored eestlusele. Mõelgem, et olude sunnil pole Selts enam Tartu või Eestiga piirduv mõiste, vaid globaalne organisatsioon. Ma ei taha arutelu pikaks venitada, kuid mulle näib siiski, et nõudeid, mida väliskoondusega ühineda sooviv noor peab rahuldama, saab hea tahtmise juures kodukorra lisandina välja töötada ja kehtima panna (see on ju puhttehniline küsimus). Muidugi, kui asume seisukohale, et aja jooksul kaob Välis-EÜS niikuinii, siis pole vaja midagi ette võtta. Elame-oleme kuni tuleb lõpp. Ometi tundub see mulle lühinägelik.

Positiivse nähtena paneb eeltoodud idee rakendamine kindlad nõuded ka väliskoondustele. Noorliikmete vastuvõtmise õigus oleks vaid seal, kus koonduse siseelu ning asjaajamine toimub kindla korra alusel. See omakorda innustaks tegevust ja tuleks koondusele kindlasti kasuks. Mis motiveerib inimesi organisatsiooniga ühinema ja seal aktiivselt tegutsema? Esiteks ühtekuuluvustunne (ideed, sõprussidemed jne.), teiseks kaasaminekusoovi äratav aktiivsus, kolmandaks demokraatlikule alusele põhinev kindel kord. Teame omast käest, et mida enam oleme suutnud neid nõudeid rahuldada, seda suurem on olnud edu.

Lõpuks mõni sõna Vanematekogu kohta. Olin varem arvamusel, et välismaal tuleks säilitada mingisugunegi keskorganisatsioon, mille kaudu oleks (vähemalt esialgu) Tartu Vilistlaskogul kergem arvukate väliskoondustega sidet pidada. Vahepeal aga näib eriti väikeste koonduste aktiivsus olevat langenud. Kui nii, siis kaotab selline katusorganisatsioon oma mõtte ja ellujäävad väliskoondused võivad samahästi ka otse Vilistlaskogu alla kuuluda. Selles küsimuses peab aeg arutust andma. Praegu Torontos asuva Vanematekogu peamise ülesandena näen sellest lähtuvalt EÜSi organisatoorse taasühinemise plaanikindlat ettevalmistamist. Ühepoolset Vanematekogu tegevuse lõpetamist ja kogu asjaajamise üleöö Vilistlaskogu sülle kallamist ei pea ma õigeks. Teadaolevalt ei soovigi Vilistlaskogu enne asjaajamist enese kätte võtta, kuni Välis-EÜSil ei ole üksmeelset seisukohta, kuidas ühinemine peab toimuma. See on õige, sest 50 aasta pikkust lahusolekut ei saa me ainsa liigutusega olematuks teha. Samal ajal aga peavad mõlemad pooled mõistma, et 1940. aasta ei pöördu iial tagasi.

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XVII

Discussion

No comments yet.

Post a Comment